Lihtsustatult

    "Hehehe, kas ma olen kunagi sulle jätnud mulje, nagu oleksin ma korraldaja-tüüpi inimene?" naeris Zem. "Aga ma võin muidugi oma fotoka võtta, kui sa arvad, et see on piisavalt hea."
    "Oh, küll ta on," arvas Zemmeliine ning tõusis. "Ma lähen ja otsin midagi juua."
    "Külmkapis on mitu pakki mahla," juhendas Zem ning vaatas ise teleka poole, mis oli tükk aega vaikselt mänginud, ilma et keegi oleks talle tähelepanu pööranud. Tuleks sealt midagi huvitavat? Vaevalt.
    "Mis jama sa siin vaatad?" uuris ema ning Zem tegi talle ruumi, et ka ema mahuks vaatama mis iganes jama parajasti telekast tuli.
    "Ma ei tea, ma ei vaadanudki," ütles ta vastuseks emale, "ma..."
    Äkki nägi ta end justkui kõrvalt ning taipas, et sellest, et ta emale teleka ees diivanil ruumi pidi tegema, järeldus, et Zemmeliinet seal hetk tagasi ei olnud. Zem oli tõenäoliselt lihtsalt korraks tukastanud ning und näinud.
    Zem tõmbus diivanil krussi, võpatas ning ärkas üles.
    "Sa oled kuidagi imeliku näoga," lausus ema. "Juhtus midagi või?"
    "Mitte midagi, mida ma seletada oskaks," mõtles Zem ja avas sobivaks vastuseks suu, kuid midagi ei tulnud pähe. Ta ei suutnud ühtegi piisavalt head lauset moodustada ning siis oli õige hetk juba möödas.
    Ta lehitses hajameelselt mingit elektroonikapoe reklaami, mis tal käes oli, uuris seda siis lähemalt ning märkas, et trükis oli üle 4 aasta vana.
    "See on uni," taipas ta, võpatas ning ärkas üles.
    "No tere hommikust," ütles ema.
    "Iroonia," mõtles Zem ja tõstis pilgu.
    Oli tõesti hommik, aga hoopis teine ruum, ning naine ta kõrval oli palju noorem. Hommikutervitus oli mõeldud ta süles vigisevale väiksele pambule. Zem vaatas neid ning taipas, et see vigisev pamp on ta ise.
    Zem tõmbus krussi, võpatas ning ärkas.
    Mõnda aega lesis ta vaikselt, et kindel olla, et kõik on päris.
    Siis ta tõusis ja läks tööle.
    Erinevus eelmise päevaga võrreldes oli kraadi võrra soojem ilm.