Pruuni triibuga vikerkaar

Ariel piiksutas toote ära, sirutas käe korvi järgmise järele ning märkas siis, et tuluke posti otsas oli kurjakuulutavalt punane.

"Hm," tegi ta, hindas pilguga juba piiksutatud kaupade asetust alusel ja tegi mõned kohendused. Kui kaup selles suures plastkastis, mille pood kaaluplaadile lisanud oli, et käruga iseteenindusse sõitvad ostjad ka kõik ära piiksutada saaks,  liiga serva lähedal oli, võis tuluke punaseks minna. See polnud Arieli enda väljamõeldis, ta oli kunagi kuulnud, kuidas üks müüja nii ostjale seletas. Et kaal ei mõõda täpselt, kui kaup sellel ülerippuval osal on.

See oli tegelikult üsna kaval turvameede juhuks, kui mõni kaval ostja kauba valesti kaalub ja nii odavamalt proovib pääseda, pidi Ariel nõustuma.

Kunagi oli iseteeninduskassade juures olnud küll sildid, mis manitsesid käruga sinna sõitmast, aga need olid ammu kaubakastide taha peidetud. Kumb enne tuli, kas kaubakastid või plastkastid, ei suutnud Ariel enam meenutada.

Õnneks ei läinud väga kaua, kuni müüja Arieli tulukese uuesti roheliseks võlus ja Ariel piiksutamist jätkata sai.

Sellega ühel pool, puutus ta maksmise alustamise nuppu ja ekraanil tuli kiri "Asetage kott kaalule"

Ariel oli segaduses, sest ta polnud mingil viisil välja näidanud soovi kotti kaalule asetada ja tal polnudki kotte, mida ta asetada tahtnuks. Seljakotti koos seal oleva Ebolaga kasti toppida ju ometi mõistlik poleks.

Ebola vehkis peaga nii innukalt, et taskulamp laperdas.

Ariel vaatas küsivalt talle otsa.

"Ära pane mind kaalule," ütles hääl ta peas, "turvakaalutlustel."

"Ära muretse," julgustas Ariel ning vajutas nuppu "Kutsu müüja"

Tuluke läks punaseks ja kui müüja teisega rääkimise lõpetanud oli, tuli tõesti kohale.

Ariel laiutas nõutult käsi, müüja leppis kottide puudumisega ning tuluke läks jälle roheliseks.

Väga üürikeseks ajaks kahjuks. sest katsel maksta oli seis endine.

"Oh, müüjat peab ootama," ütles keegi ning Ariel vaatas üle õla. Teises kassas oli samuti tuluke punaseks läinud ning Ariel teadis, et see tuli sellest, et ta teise ostjaga samal ajal maksta üritas. Või täpsemalt - arvas, aga seniste kogemuste põhjal oli see üsna hea arvamine.

Tõenäoliselt turvameede, sest see oleks ikka päris halb, kui kahe või enama ostja maksed kuidagi sassi ja sõlme läheks. Mõne minuti pärast oli teise ostja kassas tuluke uuesti roheline ja veel natukese ootamise järel ka Arieli oma.

Ta lähendas oma pangakaardi terminalile, see mõtles natuke ja teavitas siis: "Makse tagasi lükatud."

Ning tegi tulukese punaseks.

"See on sellepärast, et aeg-ajalt tuleb PIN sisestada," teadis Ariel. Oluline turvameede, et keegi su leitud kaardiga su arvet tühjaks ei ostaks.

Mõne aja pärast kohale jõudnud müüja kinnitas seda oletust.

Ta avas oma kaardiga töötajatele mõeldud menüü ning näitas Arielile seal olevat teadet "PIN-koodi vaaditaan: lisää PIN-koodi, sinä loodok"

Teistes poodides sai peale kaardi ja PIN-iga maksmise vajadust PIN-i sisestada ilma müüjat ootamata, aga tõenäoliselt oli see mingi turvameede, millele teised ettevõtted mõelnud ei olnud. Laiskusest või ihnusest, kes seda täpselt teab.

Ariel lükkas kaardi terminali, aga PIN sisestamise asemel sai ta jälle vaadata kirja "Makse tagasi lükatud"

"Tulge teise kassasse," ütles müüja ning tõmbas iseteeninduse alale punase lindi ette. Ootamatult  lõksu jäänud Ariel vaatas murelikult ringi. Haarata kaubad sülle ja väljuda väravate kaudu? Jookseks turvamees ta maha? Pugeda punase lindi alt läbi? Mis üldse toimus?

"24/7 avatud Prismades töötavad iseteeninduskassad turvakaalutlustel kella 8–23," oli kommunikatsioonijuht Rull kunagi ajakirjanikele öelnud. Mis on aga täpsemalt need turvakaalutlused, seda Rull avalikult öelda ei tahtnud, turvakaalutluste üks osa selles seisnebki, et neist avalikult detailselt ei räägita, vastasel juhul pole need abinõud peagi enam turvalised.

Kas asi oli selles, et kell oli juba üle kesköö? Samas oli Ariel korduvalt käinud suvalisel ajal öösel ostmas ja kassad olid täiesti lahti, kunagi oli nende juures olnud ka hoiatus, et need ei tööta natuke enne ja mõned minutid pärast keskööd, mis nagu lükkaks selle 8-23 asja nagu ümber, aga...

"Su korvis oli liiga vähe Rainbow tooteid," sosistas Ebola, "jookse!"

Kui erutusega võõrsõnad segamini lähevad

 

Rosemug

    "Nägin unes, et olin maal," ütles Zem, "sind ei olnud."
    "Kuidas sul ka läinud viimasel ajal? Rasked ajad."
    "See oli imelik aeg, Zemmeline oli ka seal, kuigi poleks pidanud olema. Sa mäletad Zemmelinet, eksole?"
    "Mäletan," ohkas Zem.
    "Ei, seda teist."
    Zem mõtles natuke.
    "Seda teist mäletan ka."
    "Ma olin väike, kui ma viimati seal olin. Sellest on nüüd juba 30 aastat vist. Ja me tulime metsast ja tal oli kass kaasas, me kandsime teda kordamööda süles. Ja kuulsime rongi häält, kaugelt kandumas."
    "Ma ükskord jalutasin ühega," ütles Zem, "aga ma ei mäleta, miks. Tavaliselt mina metsa ei lähe. Aga kassi ei olnud."
    "Natuke oli veel päikest puulatvadel ja me rääkisime igasugu asjadest, olulistest ja vähem. Zem oli just auto korda saanud ja arvas, et teeks ühe väikese romantilise tripi neljakesi, kuni veel valgust on. Käiks allikatel. Pakiruumist tuli lihtsalt asju vähemaks visata. Ja siis see kass võttis kelgu ja vedas selle künkale. Tead, selline imelik kass oli, ma ei tea, mis sorti. Alati, kui teda vaatad, on teda üks, aga muul ajal kaks. Ja siis ta tuli tuhinal alla, pikk liug, lainetav, ja kui lõppu jõudis, ütles "Ajee."
    "Ajee."
    "Ma tahtsin olla tema, aga.."
    "Ot ot oot," katkestas Zem.
    "Mida?"
    "Mis asi on... kelgu?"
    "See on selline asi, millega sõidetakse, noh, " takerdus Zem, "mööda.. see tähendab, alla, peamiselt, selline lapik. Kui tuleb... ja sa istud sinna peale ja sõidad. Künkast. Ja jope serva alt tuleb külma. Ma tahtsin olla tema."
    "Ei, aga see, Zemmeline, eksole," küsis Zem, "kuidas tal läinud on?"
    "Ma tahtsin olla tema," kordas Zem igatsevalt, "sõita alla, see naer... Aga ma ei saanud, see hajus ära, see sulas üles, seda ei olnud enam. Ma ei saanud."
    "Miks sa seda lille närid?" uuris Zem.
    Zem vaatas lille, keerutas seda üht- ja teistpidi ning pahvatas siis: "Sest see on sinine! Veel lolle küsimusi?"
    Zem neelatas ning veel ja vastas: "Ei."
    "Ja siis ta kuses, käpad kukla taga, oma nime... sinna. Maha. Ise mingit viisi ümisedes."
    "Timmu Bröögats?"
    "Timmu Bröögats," noogutas Zem, "ja ma mõtlesin, et mida ma teen siin üldse. Niimoodi, tasapisi. Vaata, poliitikud on eeskujuks meile kõigile, eksole. Kui sul midagi hingel on, tuleb see välja öelda, sirge selja ja selgete silmadega. Seisukohad on seisukohad, eksole?"
    "Nõus," kinnitas Zem.
    "Siseminister on munn."
    Zem sügas mõtlikult nina, kohendas end aiatoolil ning kummardus siis ettepoole.
    "Vaata, sa lubasid kunagi, et ma saan su vana murutraktori endale, kui sa uue ostad ja vana enam vaja pole? Eksole? Mäletad? Selle punase."
    "Punase," vastas Zem.

Karma police

     Pea õieli otsas traaviv Zem ei märganud kohe autot, mis kiirust aeglustas, et mõnda aega ta kõrval sõita.
    Sireeni niuksatus aga oli üsna hea tähelepanupüüdja ning Zem haaras selle tähelepanupüüdja ja ehmatas end selle abil pulgaks.
    "Nüüd on pekkis," oli tal selge, aga ühtegi head mõtet peale seda enam ei tulnud.
    Siis pööras ta sujuvalt, kohe kindlasti mitte kohmakalt, auto suunas ning palvetas, et ta silmist ei paistaks süüd ja meeleheidet.
    "Tere!", viskus ta kurgust kraaksatus.
    Aken sõitis suhinal alla ning Zemi vaatasid politseniku tõsised ja uurivad silmad.
    "Tere," kordas Zem, seekord ei olnud see kraaksatus, Zem ei olnud isegi kindel, kas ta mitte ehk nüüd liiga vaikne ei olnud. Ütles ta midagi või liikusid ainult huuled?
    "Tere," ütles ta kindluse mõttes veel kord.
    Siis kerkis ukseserva tagant püstine pöial.
    "Hea töö," ütles politseinik, "Garmin oli faking värdjas."
    Aken sõitis üles tagasi ning auto minema.
    "Head aega," ütles Zem ja seekord ei kuulnud teda kindlasti keegi.

Garmin police

    "Ot, mis?" imestas Zem.
    "Kuidas?"
    "Aga miks?"
    "Aga nii ei saa ju..."
    "Ööö..."
    "Meie finantsteenuste haldamise platvormiga optimeerid oma finantsteenuste pakkumist, ja seda kogu teenuste elutsükli vältel," oli kodulehel kirjas olnud, aga mida see tähendas? Mis on optimeerimine?
    Et teadasaamiseks, mitu protsenti moodustab X Y-st, jagad Y X-ga ja kuulutad päeva lõpetatuks? Sest kui X=10000 ja Y =100000, see ju isegi töötab? Et ümardamine käib nii, et sa lihtsalt lõikad maha üleliigsed komakohad, et saada inimestele arusaadav summa, nt 23.11? Et on täiesti OK, kui sa edaspidi teed kõiki tehteid sel viisil optimeeritud summade ja protsentidega?
    Polnud olemas ohet, mis oleks piisavalt sügav, et sellega ropendamist asendada.
    Väljas oli aastaaja kohta uskumatult entusiastlik päike. Park, milles see päike erivärvilisi lehti silitada sai, polnud ülemäära kaugel.
    "Ma lähen jalutama," otsustas Zem, "parki. Ja see on ilus ja rahustav ja lehed sahisevad jalgade all ja siilid."
    Olgu, võib-olla keset linna siile pole, aga lehed, veesilmad, sillakesed, kumerused, lohukesed - kõik olid olemas.
    Zem seisatas korraks riidekapi juures, aga otsustas siis, et jopet pole vaja. Ega rahakotti. Isikut tõendava dokumendi libistas ta siiski taskusse, juhuks, kui siil ikkagi on ja suur ja kuri. On vähemalt, mille järgi riismeid tuvastada saaks.
    Zem ei teadnud, et ka seda pole vaja.
    Park tervitas Zemi soojalt ja sõbralikult. Linnud näitasid ette kuidas põõsastes sahmida tuleb, päikesejänkud kilkasid tiigikestel, aeg-ajalt liugles mõni leht graatsiliselt maa suunas ja tegi kohale jõudes väga väga vaikselt "Mmm-mmm.... Aaah."
    Siile ei paistnud, aga see oli täiesti okei.
    Ühtäkki kostis kohe Zemi kõrvalt hekist mingit raginat ja sahmimist ja siis lendas sealt välja mingi tont, lehed ja prügi pilvena järel.
    "AAAEGH!" ehmus Zem, aga kargaja polnud keegi, keda aaghidega häirida saaks.
    "Jjuhuu! Tubli! Tubli! Tublitubli! Tubli! Pane veel! Ma vaatasin juba, et oled 2 tundi paigal olnud, aga näe, liikuma hakkasid! Juba 1500 sammu juures, väga hea!"
    "Eee... vabandust, aga... kes," küsis Zem, kel oli kahtlane tunne, nagu ta peaks tundma kedagi, keda ta väga tunda ei taha.
    Aga teine polnud keegi, kellele küsimusi esitada saaks.
    "Sul on vaja veel kahest trepist üles minna," kuulutas ta ning hakkas ümber Zemi ringe jooksma, "aga said just pool sammude päevanormi täis! Tubli, sa polegi nii ludri nagu  ma kogu aeg arvanud olen! Tee nüüd mõni kiirem samm ka, paks päevakoer, noh, läheb läheb läheb, kamoon!"
    Zem jätkas oma tsimaruke ebaviisakalt põrnitsevat äratundmiskatset, aga edutult. Siis raputas ta veidi segaduses olles peas ning kiirendas sammu, lootes, et tegemist on mingi eksitusega ning kontakt jääb põgusaks ning mitte sügavalt traumeerivaks.
    Tont polnud keegi, kelle käest kiirema sammuga pääseks.
    Ta jätkas Zemi jälitamist, teda samaaegselt erinevate ergutuste ja laitmistega loopides.
    "Kehalise õpetaja, mu kunagine gümnaasiumi kehalise õpetaja," tabas Zemi ühel hetkel äkiline valgustatus. Pagan.
    Aga miks?
    "Vabandust, aga ma pean," proovis ta teisest ettevaatlikult lahti saada, aga kehalise õpetaja polnud keegi, kellest nii lihtsalt lahti saaks.
    "Pead, pead, ma tean, pead trenni tegema! Kiiremini, kiiremini! Tempo üles! Noh!"
    "Vaadake, ma tahaks rah," aga kehalise õpetaja polnud keegi, keda huvitaks, mida Zem tahab.
    "Hopp, hopp, hopp, läheb läheb läheb, nii võib sust veel asja saada! Tubli, pool kilomeetrit juba jälle juures!"
    Zem mõtles siilidest. Ja kastanitest. Kilpkonnadest, jaanalindudest, kängurudest, karudest.
    "Juhuu, sa oled juba eesmärgi kahekordselt ületanud," kiitis kehalise õpetaja.
    "Mille ma ületanud olen?"
    "Eesmärgi!"
    "Millise eesmärgi?"
    "Kahekordselt!"
    "Ma ei saa aru," pomises Zem.
    "Sa oled eesmärgi kahekordselt ületanud," kordas kehalise õpetaja, "pane aga edasi!"
    Zem vaatas abiotsivalt ringi ning suundus siis lähima pingi poole. Võib-olla kui ta lugema hakkaks, saaks teine vihjest aru ja.
    Kehalise õpetaja polnud keegi, kellele lugemised loeks.
    "Mis sa teed nüüd!" ahastas ta. "Jälle istud! Alles sa istusid! Mis sinust saab nii, kohe liikuma!"
    Zem proovis lugeda. See ei olnud õnnestumisele määratud katse.
    "Kas sa kuuled kas sa kuuled kas sa kuuled!" päris kehalise õpetaja.
    "Mida ma," ärritus zem, aga kehalise õpetaja polnud keegi, kellele küsimusi esitada saaks.
    "Kas sa kuuled, kuidas su süda rasvub! Türa sa istud siin, sured siia pingile maha nagu rott, kogu mu vaev asjata! Normaalsed inimesed jookseks ringi, saaks lapsi, jookseks veel! Raisk, sa ei suudaks normaalseid lapsi tehagi, sa lõdvik, su tütar oleks hamster ja poeg oleks poole peaga! Äh, mis ma seletan, sa ei jõuaks naisele järele joostagi, ammugi veel maha murda!"
    Tühi pilk Zemi silmis oli tühi. Isegi raamat ei peegeldunud neis.
    "Mul läheb kõht tühjaks, kui ma sind siin istumas vaatan!"
    "Tore," mõtles Zem.
    "Mõnikord tuleb mul nälg, kui ma järgin, kuidas sa magad," teavitas kehalise õpetaja, "!"
    "Aargh," urises Zem summutatult, kargas püsti ning alustas sörki kontori suunas tagasi.
    Aga kehalise õpetaja polnud keegi, kelle eest ära joosta saaks.
    "Tubli tubli tubli, läheb läheb läheb, pulss juba üle 120! Vuu huu, kiiremini kiiremini kiiremini!"
    "Tubli, siis saab teiselt poolt üles joosta, "rõõmustas ta, kui Zem suuna kallakust alla tiigikese poole võttis, "tasase maa peal jooksevad ainult pirukad!"
    "Jaa, see on hea kivi, raske! Lisaraskustega on trenn kohe topeltpluss hea, pane veel, pane veel!!"
    Ja Zem pani veel.

X-flies

     Zem luges üle enda ees olevad ajakirjanike mikrofonid, köhatas hääle puhtaks ning kuulutas: "On täiesti ja ümberlükkamatult kindel, et Zemi lehma viisid ära tulnukad. Jutud mingist valgest kaubikust on hülgemöla ja selle ajajatega tegeleme kohe konkreetselt ja kategooriliselt. Mina ei näinud seal mingit kaubikut."
    Kusagil kaugel kaugel, seitsme dimensiooni ja paralleeluniversumi taga, proovis keegi teine enam-vähem sama väita, aga teda ei kuulatud.
    "CUT!!!!!!!11!!" röögatas Režissöör ning kirves langes.
    Kaadervärk kägises ja ulgus, tõrva ja sulgedega kaetud Fox Mulder alustas paraboolset teekonda Külmale maale.