Sest et II

    "Ma ei saa aru, kuidas mõned on võrdsemad kui teised ning saavad vaid 160 zemooni, samas kui ülejäänuid -piiks- suhu ja silma?" torises Zem.
    "Aga miks Skype iga versiooniga hullemaks läheb?" põrutas Zem vastu.

Keegi peab ju hea ka olema kogu selle susimise ja petmise keskel

"Ma kottisin teid, aga tegelikult ma ei kottinud teid, kui ma teid kottisin, aga tegelikult ei kottinud."

- Zem Subhill, Õigluse Ja Suuremeelsuse Kehastus

Tühja aju tasu

Zem pildistas Zemmelinet ning laadis foto pilve.
Zemmeline pildistas Zemi ja laadis foto pilve.
Zemonia Autorite Ühing nuttis silmad peast.

riigikogu.ee ei tundugi enam niiii kole...

The goggles do nothing!

Tuumahiid

Mu käes on esi- mene Tuumahiid aastast 2013 ja see, mida ma praegu teha üri- tan, on lugeda esimest lehe- külge ehk pöör- dumist lugeja poole. Kusagil selle keskel (mis üldse on keskkoht praegusel juhul?) on kirjas nii: "Enamik inimesi, ja võrguajakirja

ühe toimetajana ei ole seda ehk paslik öelda, loevad ilukirjan- duslikke tekste ja eriti vähegi pikemaid teks- te ekraani va- hendusel harva. Teoorias võib ulmekauge inimene eel- dada, et kõik tulevikukirjan- duse fännid on ühtlasi ka uute

tehnikavidinate andunud pool- dajad, kuid reaalsus on tei- ne, elus valib ikkagi mugava- ma ja praktili- sema meediumi ja digitekstid sel- lised veel ei ole." Ei. Ei. Ei. Palun, ei. Kui nii edasi läheb, olen ma nõus lugema ise- gi digitekste, mis tekivad katsel

ISTQB materjale kopeerida. See siin, see Tuuma- hiid, on täiesti loetamatu raa- mat. Võib-olla on selles toredad tekstid, aga ma ei saa seda ku- nagi teada. Ainuke, mida selle lugemise katsest saab, on düsleksia. Tuu- madüsleksia. Kelle mõte oli

paigutada sisu kahte kitsasse veergu, mis ma- hutavad vaid paar pikemat sõna? Silm jookseb lause jätku automaat- selt teisest vee- rust otsima, mis on esimesest eraldatud milli- meetrise tühja ribaga. Ja siis on pöördumise all kirjas "Loo-

dan, et iga lu- geja leiab samu- ti siit oma lem- mikud. Maniak- kide tänav". Ja see on kahte veergu jaota- mata ja seega tõenäoliselt ainuke loetav lause kogu raa- matus.

M a n i a k k i d e t ä n a v , m i n e [ragequit]

See on kaltsuvaip, mille Maksi ära sõi, nii et tal oli kaks saba.

Sest et

    "Iissiii, aga miks ma ei või Zemi poole mängima minna?" undas Zem.
    "Aga miks Skype iga versiooniga hullemaks läheb?" põrutas Zem vastu.

Soepehme

    Esimene asi, mida Zem Sõbrakeskusesse sisse logimise järel nägi, oli sõnum.
    Seda oli raske mitte näha, sest see kattis terve ekraani ning selle sulgemiseks ja teiste asjadeni jõudmiseks tuli vajutada nuppu. Mitte risti, vaid nuppu.
    Ja nagu hiljem selgus, tänas nupp selle eest, et tal klikiti. Või sõnum? Või Sõbrakeskus?
    Ja muidugi ütles see sõnum, et Zemi armastatakse, sest mis sõnum see muidu olnuks. Või sõbrad. Või keskus.
    Tegelikult läks Zem Sõbrakeskusesse selleks, et jätta sinna oma sõnum, aga võimalik, et tema ei oma ei olnud nii oluline ja tänavat nuppu poleks ta kindlasti osanud teha.
    "Tere, Zem, meile tundub, et sul on praegu rasked ajad," luges Zem ning pidi nõustuvalt noogutama.
    "Maailm tundub pöörane ja keeruline koht ning lihtne on kõiges selles pidet kaotada," luges Zem ning pidi nõustuvalt noogutama.
    "Aga sa oled meile oluline ja seetõttu tahame me sulle igati abiks olla," luges Zem. Noogutas. Tänulikult.
    "Sa ei ole üksi - me aitame igal kuul paljusid sinusuguseid. Iga inimene on oluline ning seetõttu teeme me kõik endast oleneva, et tulevik sinu ja kõigi teiste jaoks võimalikult õnnelik ja rahulolu pakkuv oleks. Kõik, mida me sinult vastutasuks ootame, on sinu toetus meile. Astu esimene samm õnneliku elu suunas, soovi muutuda, lase end aidata, anna oma hääl Õigete Inimeste Erakonnale."
    "Hm," tegi Zem. Ta oli alati Õigete Inimeste Erakonda valinud, kõhklematult, esimesel valimispäeval, ilmast sõltumata. Rühkinud läbi tuule ja vihma, nina pikalt ees, silmad säravad ja täis innukust. Soov Õigete Inimeste Erakonda uskuda ja toetada tuli sügavalt tema seest, see oli osa temast ja kuidagi teisiti mõelda poleks ta suutnudki. Miks siis nüüd sellise sõnumiga tema poole pöörduti, kas ta oli midagi valesti teinud? Oli see kuidagi valele adressaadile läinud?
    Zem teadis, et ei valiks kunagi kedagi teist, mitte mingil tingimusel. Miks nüüd temas kaheldi, miks prooviti süütunnet tekitada?
    Zem mõtiskles sel teemal tükk aega ning äkki tabas teda selgus.
    Ta oli tõesti omakasupüüdlik, ainult iseenda tühistest soovidest ja tujudest lähtuv, mitte üldist hüvangut silmas pidav.
    "Jah," otsustas Zem, "ma annan oma hääle Õigete Inimeste Erakonnale."
    Plaan end üles puua võis ju natuke oodata.