Kübersünnipäev. Piisonitega

9. mai hommikul oli ilus ilm, vähemalt Tartus küll. Aga võis oletada, et 80% tõenäosusega täitub küberrasmuse ennustus, et 90% tõenäosusega sajab niikuinii kogu Piisonifarmis olemise aja ladinal vihma. Kaitseks ähvardava vihma eest sai küberariel seega rahulikult jaki kaasa võta (jakk nagu riietusese, mitte veel üks veis), kuigi tegelikult ei julenud ta lihtsalt täiskauboivarustuses läbi linna patseerida. Mälu värskenduseks võib nüüd siin üles lugeda, mis täpselt sinna varustusse kuulus.
*Erkroosa kaabu, valge karvase serva ja LED-tulukestega
* Sama värvi kummikindad
* Punaseruuduline särk (sest pullidele meeldib punane värv ja siis nad ei tule ehk kallale, kui näevad, mis küberarielil rotilõksus on)
* Punane kaelarätt, samal põhjusel
* Valge t-särk TROD-i vapiga
* Siristaja, puust, Henry Griini kätetöö (vt. ka "Mehed mustas VI")
* Ze Bäkk-App Gann - umbes 35 cm lühike püstolkuulipilduja, kahjuks samuti puust, õnneks samuti Griinilt (vt ka "Mehed mustas XIIX")
* "Smoke it or die trying"-sigar
* pudel tequilat "Tres sombreros silver"
* erinilbe pehme mängulehm, peadpidi uhket nime "Victor" kandvas rotilõksus, mida küberariel kuldse paelaga järel lohistas
* hobune/kägistustraat (vt "Monty Python ja Püha Graal" ja mõnda rändom-vaiolenss-maffiafilmi)
Natuke enne parklasse jõudmist, kus buss Tartust pärit küberpiisoninäppijaid ootama pidi, kraamis küberariel ülejäänud vajamineva nilbuse kotist välja ja marssis siis uhkelt bussi poole, rotilõks asfaldil kõrisemas. Suurem osa küberitest olid juba bussis, välja arvatud küberjaan, kellelt polnud keegi üle küsinud, kas ta ikka teab, et väljasõit pool tundi varasemaks lükati. Kompensatsiooniks sai ta täisteenuse ehk bussi täpselt koduukse ette. Tehtud väike ring aga tähendas seda, et giid suutis juba enne Tartust välja jõudmist küberarieli aju informatsiooniga üle koormata ja kõik järgnev kirjapandu ei pruugi omada mingit sidet tegelikkusega. Teekond Rakvereni oli muide täpselt nii pikk, et küberariel, kes alati millegipärast just siis üles ärkas kui giid mainis, et kui keegi juhtub kunagi aega saama võiks ta külastada ka seda ja toda ja veel mõnda vaatamisväärsust, langes lõpuks masendusse. Niipalju nägemata kohti! Niivõrd sihipäratult elatud elu! Giidi juhtnööre polnud kahjuks enam mõtet kirja panna kui eelmised 618 kõrvust mööda lipsanud.
Õnneks oli plaanis enne Piisonifarmi külastamist teha väike matkake Viru rabas. Vastavalt küberrasmuse ennustusele hakkas natuke enne pärale jõudmist sadama.
"No vaadake nüüd, sellest oli isegi kasu, et nii vara välja ei sõitnud," arvas küberjaan ning näitas eessõitva kollase Taisto bussi poole, "nüüd jõuame koos kohale." Kuna plaanis oli matkaraja alguses tallinlastega kokku saada, et siis ühiselt jalutama asuda, oli jutus iva täiesti olema. Vihm ikkagi ja värgid ja puha. Ent veidi aja pärast hakkas giid nihelema ja kui giidid hakkavad nihelema, on asi kahtlane.
"Kas me sõidame ikka õige bussi järel?" uuris ta lõpuks.
"Aaaga mee eeii teaaaa..." lõõritasid küberid ja giid pilgutas ehmunult silmi.
Klõps! tegid ta silmad ja küberariel pilgutas ehmunult silmi.
"Minu arust tuli teises kohas metsa minna," ütles giid.
Asoo.
Kas keegi teab mõne kollases Taisto bussis oleva kübertallinlase numbrit?
Lõpuks leiti üks ja personalijuht/küberuuno proovis teda toru otsa saada. Tükk aega kuulis ta vaid kutsuvat tooni, võpatas siis ja pillas telefoni käest.
"Mida? Mida? Mida ta ütles? Mis juhtus?" käratsesid küberid.
"Ma arvan," ütles küberuuno, ülim jahmatus näkku tarretunud, "et see oli karu, kes vastu võttis."
Tuli ikkagi nii välja, et buss ukerdas natuke, pööras ringi ning sõitis sinna tagasi, kus pidanuks olema see õige koht Tallinnast pärit küberite ootamiseks.
Vihm sadas muidugi sõbralikult edasi, aga vähemalt selgus, et kauboide peakatted on üpris tõhusad vihma hoopis naabri peale suunamises. Need aga, kes igapäevariietuses tulnud, nihelesid natuke ja pärisid selle kohta kaua raba läbimine aega võtab.
Giidi jutust selgus, et kõige kiiremini läbisid raja kunagi mingid kooliõpilased, poole tunniga, aga kuna nüüd on laudtee märg ja kaks inimest niikuinii kõrvuti käia ei saa, naudib sajapealine küberjoru raba ilu märkimisväärselt kauem.
Tallinlaste bussist välja vupsanud pärisgiid teatas, et kuna rabaõhk on magneesiumirikas ja seega uimastav, siis lausa märkimisväärselt kauem kui märkimisväärselt kaua. Ja kõik need infotahvlid ja värgid, mis teadmistenäljas matkajate tarvis raja äärde pandud!
Ja enne teele asumist oli giidil veel paljupalju infot, mida tingimata vaja jagada. Küberarielil jooksis see muidugi ühest kõrvast sisse, teisest välja, aga pole hullu, vihm pesi kõik puhtaks. Vähemalt ei olnud ta ainuke, kes ajuseisaku all kannatas. Kui ta igavledes ringi vaatas, märkas ta, et kübermadis jõllitab teda kivistunult, pea viltu. Lõpuks suutis kübermadise aju läbi töötada kogu info, mida hõbedasse nilususse raamitud LED-id edastasid, ta tegi paar kramplikku liigutust, ohkas sügavalt ja vajus aeglaselt lompi.
Küberariel jõllitas sel ajal juba ennastunustavalt rabagiidi. Rabagiid, nagu ka paljud teised rabaasukad, kelle evolutsioon on uppumiskindlaks kujundanud, meenutas vormilt veidi heinasaadu, ent torkas silma ühe veidra anatoomilise eripära poolest, tal oli keha esipoolel suur etteulatuv moodustis. Mis funktsiooni see täitma pidi, oli raske öelda, sest rabagiid oli kaetud lotendava erkkollase vetthülgava nahaga.
"See on fotoaparaat," ütles küberandres. Küberariel ohkas pettunult, ta oli mõttes juba vastavastatud uuele liigile nimegi pannud - ükstiss-kuulgiid - kuid öeldut võis vist uskuda, kandis ju küberandres 70-300mm Nikonit ja ju ta siis teadis millest rääkis. Tuju oli natuke rikutud, targem oli vist tervendavat rabaõhku hingama minna, osa kübereid juba kilkas kusagil keset raba, kostus hüüdeid "Kull! Kull!" ja mõned teistsugused ka.
Laudtee oli tõesti kitsas ja kaks inimest kõrvuti käia ei saanud. Lehm oli lausa erakordselt kohmakas ja ukerdas suure osa teest mudas ja mätastes, vahepeal ka laugastes ujudes. Jutt magneesiumi uimastavatest mõjudest ei paistnud aga paika pidavat. Vaevalt sai viimane küber jala sillakesele tõsta kui raba teisest otsast tulid kiiremad juba ringiga tagasi. Rahvast oli tegelikult ka ootamatult palju, Tallinna bussist valgus välja väga suur hulk tundmatuid tegelasi, kes omavahel tundmatus keeles rääkisid. Võimalik, et tegemist oli navigatsioonisüsteemide osakonnaga, kes nädalalõpuks rappa harjutama tulid. Nende pealiku nimi tundus rinnasildi järgi olevat Sussaanin.
Väide, et rabavesi on nahale kasulik, tundus aga tõene olevat. Lehmal ei olnud peale väikest suplemist näos ühtegi vistrikku.
"Miks su lehm koos lõksuga ujub?" uuris keegi.
"Ei mina hakanud teda välja võtma, äkki hammustab," vastas küberariel. "Eeh, kui ma noorem olin, sai teisi ikka paljakäsi püütud, ainult õiget sööta vaja, aga vanast peast, näe, tuleb abivahendid appi võtta."
"Paljakäsi?" imestati.
"Oo," kostis mitmest suust, kui küberariel demonstreeris kuidas hobuse ja lasso/kägistustraadi abil neid parasiite kahjutuks teha saab.
"Mis nad siis tulevad mu porgandeid varastama!" teatas ta võidurõõmsalt kui lehm oimetult lompi kukkus.
Kui ta oleks edasi liikudes aeg-ajalt üle õla tagasi vaadanud, oleks ta võinud märgata, et pikivahe oli tunduvalt suuremaks veninud. Aga vähemalt polnud ta porgandid enam ohus.
Umbes poole maa peal edasiliikumine takerdus, tõenäoliselt oli giid infotahvlite asemele, millest kõik mööda tuhisesid, mingi uue atraktsiooni välja mananud.
"Minge aga torni, minge aga torni!" utsitas rabagiid. "Ainult kuus tükki korraga, ainult kuus tükki korraga, ainult kuus tükki korraga."
Küberariel torni ei tikkunud, väideti küll, et kui vaid vähegi aega leiab, tuleb vaatetornis ära käia, sest sealt saab Mälestuse Terveks Eluks, aga torn tundus kahtlaselt madal ega olnud tõenäoliselt järjekorras seismise vaeva väärt.
Lehmale aga, kes vaid 23 cm kõrge oli, oli 6 jala ja 18 tolli kõrgune torn üsnagi ahvatlev, muudkui niheles teine nööri otsas nii et vett lendas.
"Vait kui minuga räägid!" röögatas küberariel ja surus Siristaja lehmale kõrva. Lehm jäi kuulekalt vakka.
"Tule nüüd, mis sa lohised kogu aeg!"
Taganttulijad hoidsid püüdlikult pikivahet ja üritasid omavahel seltskondlikku vestlust arendada.
"Näe, jõhvikas õitseb," ütles üks, "on ju jõhvikas, näe, need väikesed valged õied. On vist aeg kah, suur kevad juba..."
"See on kanarbik," ütles teine, targem.
"See on laugas," ütles küberariel ning lehm noogutas ja vaatas lähemalt.
Väga õpetlik matk oli kokkuvõttes.
Söögipeatus tehti mere äärde jäävas Lambaa-Da baaris. Ei, kõrtsis. Ei, baaris. Igatahes, kui näete onni, millel silt "Lambaa-Da 0 km", oletegi kohal. Seni kui küberid sajast inimesest toidujärjekorda moodustasid, läks bussijuht ja parkis sõiduvahendi liiva. Laisaks minnakse muidu kõhtu täis pugides, las olla siis natuke liigutamise ka peale sööki.
Söök ise oli päris maitsev, mitu erinevat salatit, suitsulest, kook ja kohv. Küberariel kaotas oma lesta kahjuks ära, kukkus teine maha ja enam ei leidnudki. Võõrustaja käis küll vahepeal meiepoolse organisaatori küberpille käest küsimas, kas toitu on piisavalt, aga kuna igale küberile oli kaks suitsulesta ette nähtud vaid siis kui need väikesed on, kobakäppadele niisama lihtsalt juba uut kala ei antud. Küberariel piidles mõtlikult lehma, suskas kahvliga, nentis, et toores veel ja otsustas siis viinerite kasuks, mille baariomanik lauale tõi, et küberid jaksaks selle bussikolaka ta maa pealt (pigem seest) minema toimetada.
Jaksasid. Võib-olla küll suuresti seetõttu, et kogu lükkamise aja rääkis giid nendest juhtumitest, mil tema välismaise turismigrupiga ringi seigeldes busside sohu, merre, karjääri, kuristikku, trepikoja vaheplatvormile ja nõudepesumasinasse kinnijäämist pidi taluma. Enamasti päästis olukorra giidi nutikus kasutada uudset, välismaalastele ennenägematut tehnoolgiat nimega mobiiltelefon.
Piisonifarmi aga giid ei jõudnudki. Ju siis eksis ära. Omanik pidi ise küberitele miniekskursiooni korraldama, valdustele tehti tiir peale ja vaadati kõik elukad üle. Piisonid. Hobused. Lehmad. Lambad. Sead. Jänesed. Pardid. Haned. Kanad. Nutriad. Oravad. Rotid.
"Tahate, ma paaritan mõned ära?" küsis farmi peremees õhinal. "Külalistele meeldib paaritumisi vaadata. Jänesed on kõige popimad, sest neil käib kähku, 5 sekundit ja kukuvadki teadvusetult maha. Ükskord ma paaritasin härga. Pool päeva läks enne kui mütaki ära vajus. Jänes aga ei tõusnud enam üldse. Tahate, ma paaritan mõned ära?"
Kõik taibumad loomad hiilisid vaikselt eemale, aga küberid olid rahumeelsed ja tahtsid vaid oma mänge mängida. Küberariel parima kostüümi eest auhinda ei saanudki, tõenäoliselt oli lehm see, kes piisavat panust ei andnud. Sel teemal on veel mõned tõsised vestlused ees ootamas.
Õhtusöögiks söödi ära suur osa paaritatud ja paaritamata elukatest ("Põletatult, mitte paaritatult" - tundmatu osavõtja, võimalik, et valel teemapeol), pooltoorelt, hüpati siis bussi ja läbi see pidu oligi.
Nüüd jääb üle järgmist kvartalikokkutulekut oodata, mis peaks toimuma umbes nädala pärast.