Seadusekuulekas Zem

    "Õõõh, paras piin on nullist alustada," ägas Zem.
    "Millega sa nullist alustasid siis?"
    "No vaata, see viimane uuendus, eksole, tööarvuti tegi restardi, kodune suri sel ajal, kui ma tööl olin. Ketas täiesti loetamatu."
    "Sa mingeid vahendeid ei ole proovinud, millega faile tagasi saab? Ma olen kuulnud, et tänapäeval on see üsna lihtne, klikid ainult "Next" ja "Next" ja valmis"
    "Proovisin. Next ja next ja eimidagi. Kõige targem senistest arvas, et mu ketas on liiga väike, peaks terabait olema, aga terabait oli tegelikult teine sees olnu."
    "Aga nüüd on sul suurem, onju?" uuris Zem. "Et ei ole halba ilma heata."
    "Suurem, aga aeglasem, sest õiget ei olnud kohapeal."
    "Nojah, aga nüüd on sul vähemalt Padari muusika seal peal."
    "Öömm.. Ot, misasja?" imestas Zem. "Kuskohas, kuidas, miks?"
    "Oh, sa ei lugenud siis või, alles oli uudis, et kõik arvutid ja telefonid lähevad kallimaks, sest seal on nüüd kodumaine muusika peal."
    "Miks, jumal auta, peaks ma midagi sellist tahtma?"
    "Noh, sest, eh, maidea, seal artiklis oli, et Zemonia nendelsamustel, loomeinimestel noh, peaks olema õigus keskmisest suuremale hüvitisele. Et vanasti mahtus kassetile ainult 90 minutit muusikat, aga nüüd kõvakettale palju rohkem. Ja et riik lõpuks hüvitab pika aja jooksul tekitatud kahju," seletas Zem.
    "Kuidas mina riiki puutun?" ei saanud Zem aru.
    "Sina oledki riik!"
    "Oh, muidugi, nüüd olen mina siis ka riik," torises Zem.
    "Kindlasti on seal muud muusikat ka," arvas Zem, "oled sa vaadanud?"
    "Ei," pidi Zem tunnistama, aga asus kohe kaustu lahti klikkima.
    "Mul on praegu veel täitsa puhas install muidu. Kus see olema peaks?"
    "No ma ka ei tea, aga vaata, sul peaks siin terve terabait olema, aga on mingi.. 930 giga või nii."
    "Kae perra," jahmus Zem, "ongi."
    "No käi perse jah, päris suur vahe mu arust," nõustus teine.
    "Kuidas ma selle siit kätte saan? Ja ot, ma ostsin ju mälupulga, et installikas sinna kopeerida ja seal käivitada ja."
    "Mälupulgal oli ka mu arust," vastas Zem, "see oli mingi 3.50Ƶ läpaka pealt, 3Ƶ kõvakettalt ja pool zemooni mälupulgalt vist."
    "Mnjaa, mälupulgal on ka vähem ruumi," teatas Zem veidi aja pärast pettunult.
    "Ot, räägi mulle uuesti sellest kahju hüvitamisest. Mis loogika see nüüd on?"
    "No, vaata, nii nagu mina aru sain, siis kui sa ostad plaadi ja kodus kuulad, eksole, siis on kõik ok. Aga kui sa tahad siis seda autos ka kuulata, siis auto jaoks peaksid sa teise veel ostma, sa ei saa lihtsalt mälupulgale kopeerida ja siis sealt mängida, see on saamata jäänud tulu," seletas Zem, "see tähendab kulu. Kahjum. No tengo dinero."
    "Aga mul ei olegi autos plaadimängijat ju," kortsutas Zem kulmu.
    "No vot, siis praegune diil ongi täpselt õige asi su jaoks. Saad muusikat kuulata, aga ei tegele piraatlusega."
    "Niih, oletame, et ma pean seda heaks ja õigeks," ei jäänud teine rahule, "kuidas ma praegu selle muusika kätte saan, mille eest ma juba maksin? See tähendab, ma ei ütle, et ma seda tahaks, sest kui ma tahaks, siis ma oleks selle juba ostnud, eksole, aga kui ma juba selle eest maksin, kuidas ma ta kätte saan?"
    "Hmmm..." tegi Zem, "ega ma ka täpselt ei tea, aga kui nii võtta, siis praegu oled sa maksnud alles 3.50Ƶ, onju, selle eest nagu ei tohiks midagi saada veel, eriti kui sul on kettal praegu mingi 50 giga vähemalt asju."
    "Ma ostsin ühe viieterase välise ka, igaks juhuks, et oleks mitu koopiat tähtsamatest asjadest."
    "No sinna mahuvad vist videod ka ära lausa," arvas Zem, "aga see on ikkagi alles 6.50Ƶ. Sul on vist originaalplaati ikka vaja."
    "Päriselt või," torises Zem, aga kuna ta niikuinii poodi pidi minema, asi siis see üks väike lisasamm.
    Jäätisega oli lihtne. Lööd lusika sisse ja sööd. Digimaailmaga... mitte nii väga.
    "Seleta nüüd ikka uuesti, kuidas ma nüüd selle plaadiga abil kettalt asjad kätte saan."
    "Oh, ma ka ei tea täpselt," tunnistas teine, "ma ei ole ise proovinud, mul tuleb kogu muusika internetist."
    "Varem ei võinud öelda või?" pahandas Zem, "kas ma täiesti ilmaasjata otsisin plaati?"
    "No ega see nii suur raha ka ei ole ju?"
    "Seda nüüd küll, aga minu aeg maksab rohkem kui see raha. Ja ot, mul on nüüd asjast mitu koopiat? SSD, siis mälupulk ja see ketas, mille ma väliseks ostsin?"
    "Nii palju sul vist ei tohiks neid tegelikult olla," arvas Zem, "see 6.50Ƶ on ikkagi vähem kui muidu muusikat ostes plaat oleks."
    "See saast maksis rohkem jah."
    "Ma ei tea, idee järgi peaks sa vist mingi ära kustutama..."
    "Kuidas ma selle kettalt kätte saan, kui ma isegi ei näe seda?" ei olnud Zem rahul. "Kuidas ma üldse tean, et see muusika on, mitte mingi suvaline huinjaa? Võib-olla on mingi pahavara ja ma olen nüüd osa mingist botnetist."
    "Sa enne kettale formatti ei teinud?"
    "Ei teinud," ohkas Zem.
    Nad otsustasid teha mõned õlled, ehk on õhtu hommikust targem.
    Peale mõne õlle jagu targem olemist tundus kõige parem lahendus hävitada see koopia, mille kuulamiseks niikuinii ühtegi seadet polnud, eks selle kettal või mälupulgal oleva välja kaevamiseks oli ka paremaid päevi veel ees. 

Mugav ja mõnus

     Pekkaniskale meeldis mõelda, et kui suvaline inimene tänavalt peatada ning paluda tal Pekkaniskat iseloomustada, oleks vastuseks: "Pekkaniska on tubli ja uuendusmeelne mees, kes ei karda muutustega kaasa minna, aga on samas püüdlik ja põhjalik, tegemata midagi lohakalt või rapsides."

    Kui konkurent tegi iseteeninduskassa, tegi Pekkaniska iseteeninduskassa. Kui konkurent tegi e-poe, tegi Pekkaniska e-poe.
    Ja Pekkaniska e-pood oli isegi parem kui konkurentidel, sest see rahuldas nii nende vajadusi, kellele meeldis asju internetist tellida, kui nende, kes tahtsid müüjaga suhelda. Kui konkurendid toimetasid tellimuse kliendini kulleriga või saatsid selle pakiautomaati, siis Pekkaniska kliendi tellimuse ladus poe töötaja ostukorvi ja kui klient sellele järele tuli, sai ta kauba eest kohe poes tasuda. Väga mugav ja mõnus!
    Ka Pekkaniska iseteenindus ja kassasüsteem oli parem kui konkurentidel, sest ka nende kasutamiseks tuli müüjaga suhelda. Pekkaniska oli uuendustega kaasa minev, aga ei teinud midagi mõtlematult ja ülejala.
    Kui nüüd Pekkaniskani jõudsid kuuldused, et konkurentidel on klientide jaoks käsiskännerid, millega riiulite vahel kõndides kaupade triipkoodid sisse lugeda saab, teadis Pekkaniska, et ka tema peab nende piiksuritega välja tulema. Kassasüsteemi ta tegi, iseteeninduse tegi, e-poe tegi (õigupoolest ta onupoeg, aga perenimi oli sama, nii et läheb ikka arvesse) - mis see piiksur siis ära ei ole.
    Kuna Pekkaniska ei teinud midagi enne põhjalikult plusse ja miinuseid läbi kaalumata, tuli ta piiksurisüsteem isegi parem (loomulikult!) kui konkurentidel.
    Kui klient poodi tuli ja tahtis kaubad ise sisse piiksutada, registreeris ta kõigepealt end ID-kaardiga, sai siis puldi ning võis asju korvi laduma siirduda. Kui kõik vajalik olemas, sai klient iseteeninduskassas ostutšeki välja printida, asetada kõrvalolevale lauale (puust!), teha sellest fotoaparaadiga pildi (ketiga laua küljes), pildi Pekkaniska e-poes üles laadida, suurele A4-le välja printida (printer oli laual) ning siis sisse skännida (skänner oli ka laual (mis oli puust)). Seejärel tehti sisseskännitule tekstituvastus ja klient saigi oma kaupade eest tasuda. Väga mugav ja mõnus.
    Pekkaniska küll muretses alguses, et fotoaparaadi välkumine ning printerite ning skännerite kärin öösel varblaseid segab (Pekkaniska pood oli ka öösel lahti), aga sellele oli lihtne lahendus - ööseks lülitas Pekkaniska piiksurite kasutamise võimaluse välja. Sellega, et müügisaalis olevad varblased närvi läheks, ei tasunud riskida, sest see oleks omakorda rotte ärritanud ja nii palju jama mingite iseteeninduspultide pärast Pekkaniska küll ei tahtnud.
    Niigi oli tal üks väike probleem, millest ta lähiajal onupojaga rääkima pidi - nimelt ei saanud iseteeninduspuldiga millegipärast sisse lugeda kollase sildiga soodustoodete koode. Ajutise lahendusena pani Pekkaniska poodi hoiatavad sildid (iga riiuliotsa juurde, väga mõnus ja mugav!).
    "Hea PekkaniskaEkspressi kasutaja! Kollase allahindluskleebisega tooteid ei saa skannida. Nende eest tuleb tasuda kassas koos PekkaniskaEkspressi tšekiga."
    Kui Pekkaniska veidi järele mõelnud oli, lisas ta teavituse lõppu "Vabandage!", sest Pekkaniska oli idioot.
    Järgmiseks mõtles Pekkaniska teha tagasiside andmise kampaania, milles osalemise eest loositaks välja auhind. Pekkaniska nägemuse kohaselt pidi see tulema samadest põhimõtetest lähtuv kui ta senised saavutused. Tal oli plaanis iseteeninduskassade juurde kleepida sildid QR-koodidega, mida klient oma nutiseadmega pildistada saaks ning seejärel Pekkaniska e-poes üles laadida jasiis välja printida (laual, mis on puust). QR-koodi skännimiseks vajaliku rakenduse kavatses Pekkaniska samuti oma e-poe kaudu kättesaadavaks teha, seal oleva senise tagasisidevormi jätaks ta küll alles, aga auhinna loosimises osaleks ainult QR-koodiga kliendid, et auhinda mitte devalveerida.
    Ja pealegi oli Pekkaniska uuendusmeelne ja uusi tehnoloogiaid armastav. Ja oleks tobe, kui lauad (puust!) poodides niisama seisaks. Sest need ei olnud odavad.

 

Hädapärane kallerdis

     Elasid kord kolm õde-venda: Ivan Julm XXIII, Ökoliina Sinikäbi ja Juku. Läks aga nii, et nad sattusid inimsööjate külla. "Kui te sellest sillast nii üle saate, et te "Ai" ei ütle, saate koju. Muide, ma panin sinna naelu. Püsti," teavitas pealik neid.
    "Värske sai, näpitsad, põrandavaip ja mingi hädapärane kallerdis. Mida muud on inimesel veel eluks vaja," vastas Ökoliina Sinikäbi.
    Pealik mõtles veidi ja pidi siis nõustuma.
    "Jah, nii võib ka."
    "Bizdets," ütles Ivan Julm XXIII ja nad läksid hoopis kooli.
    Läks aga nii, et Jukul oli kontrolltöö. Matemaatikas. Matemaatika oli Juku lemmikaine, ta unistas tihtis ellest, kuidas ta ülesandeid lahendab.
    Õpetaja jagas ülesandelehed laiali ja jõudis napilt tagaruumi ukseni, et endale võileib teha, kui kuulis oma laua juurest paberi sahinat. Juku oli oma töö juba ära andnud.
    "Juku on nii tark," imestas õpetaja, sest Juku oli tavaliselt loll ja oli ka seekord. Juku oli väga järjepidev.
    "Aga Juku," märkis õpetaja, "sa oled ju ainult esimese ülesande ära lahendanud, kas sa tahtsidki pooliku töö ära anda?"
    Juku vaatas mõtlikult näpitsaid ja raputas siis ehmunult pead: "Ei, ei, ei tahtnud"
    Istus uuesti oma kohale, haaras kirjutusvahendi ja pani aju tööle. Minuti pärast oli paber uuesti õpetaja laual.
    Õpetaja pani pettunult kallerdise tagasi ja vaatas tulemust.
    "Aga Juku, sa lahendasid lisaks ainult viimase ülesande, kes vahepealsed ära teeb? Kas sa tahad kahte saada, Juku?"
    "Oi, ei," vastas Juku, kahmas oma töö ja asus uuesti lahendama.
    Hetke pärast kargas ta püsti ja marssis võidukalt õpetaja laua juurde.
    Õpetaja heitis tööle pilgu ja ohkas.
    "Juku, sa kirjutasid teise ülesande vastuseks oma nime, aga oma nime kohale lehe ülaservas mingi arvu. Ma ei saa kinnitada, kas see oleks õige või vale vastus või millise ülesande õige või vale vastus, aga proovi palun hoolikamalt."
    "Mhmh," nõustus Juku ja asus jälle tööle.
    Töö läks kiiresti, õpetaja ei jõudnud veel vaipagi sirgeks tõmmata, kui Juku juba võidukalt ta ees seisis.
    "Juku, sa vahetasid nime ja vastuse, aga kolmandat ülesannet ikka ei teinud," noomis õpetaja.
    "Oh, vabandust," pomises Juku ning lubas end parandada.
    Parandas, aga.
    "Juku, kolmandal ülesandel on mitu alampunkti, sinna tuleb mitu vastust kirjutada, kas sulle juba selgeks ei saa, et poolikut ei tasu ära anda?"
    "Saab," kinnitas Juku, "märkasin, sain aru, võtsin teadmiseks, aga näe, meelest läks. Vabandust, kohe teen paremini."
    Kui õpetaja kolmanda võileiva lõpetanud oli, hakkas tal tasapisi tekkima tunne, et midagi on valesti. Juku istus ikka veel oma laua taga.
    "Juku, praegu on kontrolltöö aeg, sa pead ülesanded lahendama, mitte Tiktoki videoid vaatama."
    "Oh, õige küll," tunnistas Juku, "täna on kontrolltöö."
    Ta lubas kohe-kohe kõik ära teha ning oligi veidi aja pärast paberi lehvides õpetaja laua juures.
    "Juku, sa kopeerisid kolmanda ülesande esimese vastuse kõigi järgnevate juurde. Igal alamülesandel peaks ikka erinev, õige vastus olema."
    "Tõsi," kinnitas Juku, "peaks küll."
    Järgmisel versioonil ta tööst olid kõik kolmanda ülesande vastused erinevad. Neljanda ülesande vastuseks oli Juku kala joonistanud.
    "Juku, joonistatud kala ei ole kindlasti õige vastus," teatas õpetaja.
    Ja Juku vastas: "Ei ole jah."
    Ning oli hetke pärast tagasi, silmad lootust täis.
    "Mida vi...vabandust," pahvatas õpetaja, "miks sul neljanda ülesande vastuseks päris kala on? Miks sul üldse kala vastuseks on? Miks sul üldse kala kaasas on?"
    "Ei tea," vastas Juku, "tuli kusagilt."

Ja kui sa nüüd mõtled, et kus siin puänt või nali üldse on, siis nali on selles, et maksumaksja maksab Jukule iga õige vastuse eest.