Pruuni triibuga vikerkaar

Ariel piiksutas toote ära, sirutas käe korvi järgmise järele ning märkas siis, et tuluke posti otsas oli kurjakuulutavalt punane.

"Hm," tegi ta, hindas pilguga juba piiksutatud kaupade asetust alusel ja tegi mõned kohendused. Kui kaup selles suures plastkastis, mille pood kaaluplaadile lisanud oli, et käruga iseteenindusse sõitvad ostjad ka kõik ära piiksutada saaks,  liiga serva lähedal oli, võis tuluke punaseks minna. See polnud Arieli enda väljamõeldis, ta oli kunagi kuulnud, kuidas üks müüja nii ostjale seletas. Et kaal ei mõõda täpselt, kui kaup sellel ülerippuval osal on.

See oli tegelikult üsna kaval turvameede juhuks, kui mõni kaval ostja kauba valesti kaalub ja nii odavamalt proovib pääseda, pidi Ariel nõustuma.

Kunagi oli iseteeninduskassade juures olnud küll sildid, mis manitsesid käruga sinna sõitmast, aga need olid ammu kaubakastide taha peidetud. Kumb enne tuli, kas kaubakastid või plastkastid, ei suutnud Ariel enam meenutada.

Õnneks ei läinud väga kaua, kuni müüja Arieli tulukese uuesti roheliseks võlus ja Ariel piiksutamist jätkata sai.

Sellega ühel pool, puutus ta maksmise alustamise nuppu ja ekraanil tuli kiri "Asetage kott kaalule"

Ariel oli segaduses, sest ta polnud mingil viisil välja näidanud soovi kotti kaalule asetada ja tal polnudki kotte, mida ta asetada tahtnuks. Seljakotti koos seal oleva Ebolaga kasti toppida ju ometi mõistlik poleks.

Ebola vehkis peaga nii innukalt, et taskulamp laperdas.

Ariel vaatas küsivalt talle otsa.

"Ära pane mind kaalule," ütles hääl ta peas, "turvakaalutlustel."

"Ära muretse," julgustas Ariel ning vajutas nuppu "Kutsu müüja"

Tuluke läks punaseks ja kui müüja teisega rääkimise lõpetanud oli, tuli tõesti kohale.

Ariel laiutas nõutult käsi, müüja leppis kottide puudumisega ning tuluke läks jälle roheliseks.

Väga üürikeseks ajaks kahjuks. sest katsel maksta oli seis endine.

"Oh, müüjat peab ootama," ütles keegi ning Ariel vaatas üle õla. Teises kassas oli samuti tuluke punaseks läinud ning Ariel teadis, et see tuli sellest, et ta teise ostjaga samal ajal maksta üritas. Või täpsemalt - arvas, aga seniste kogemuste põhjal oli see üsna hea arvamine.

Tõenäoliselt turvameede, sest see oleks ikka päris halb, kui kahe või enama ostja maksed kuidagi sassi ja sõlme läheks. Mõne minuti pärast oli teise ostja kassas tuluke uuesti roheline ja veel natukese ootamise järel ka Arieli oma.

Ta lähendas oma pangakaardi terminalile, see mõtles natuke ja teavitas siis: "Makse tagasi lükatud."

Ning tegi tulukese punaseks.

"See on sellepärast, et aeg-ajalt tuleb PIN sisestada," teadis Ariel. Oluline turvameede, et keegi su leitud kaardiga su arvet tühjaks ei ostaks.

Mõne aja pärast kohale jõudnud müüja kinnitas seda oletust.

Ta avas oma kaardiga töötajatele mõeldud menüü ning näitas Arielile seal olevat teadet "PIN-koodi vaaditaan: lisää PIN-koodi, sinä loodok"

Teistes poodides sai peale kaardi ja PIN-iga maksmise vajadust PIN-i sisestada ilma müüjat ootamata, aga tõenäoliselt oli see mingi turvameede, millele teised ettevõtted mõelnud ei olnud. Laiskusest või ihnusest, kes seda täpselt teab.

Ariel lükkas kaardi terminali, aga PIN sisestamise asemel sai ta jälle vaadata kirja "Makse tagasi lükatud"

"Tulge teise kassasse," ütles müüja ning tõmbas iseteeninduse alale punase lindi ette. Ootamatult  lõksu jäänud Ariel vaatas murelikult ringi. Haarata kaubad sülle ja väljuda väravate kaudu? Jookseks turvamees ta maha? Pugeda punase lindi alt läbi? Mis üldse toimus?

"24/7 avatud Prismades töötavad iseteeninduskassad turvakaalutlustel kella 8–23," oli kommunikatsioonijuht Rull kunagi ajakirjanikele öelnud. Mis on aga täpsemalt need turvakaalutlused, seda Rull avalikult öelda ei tahtnud, turvakaalutluste üks osa selles seisnebki, et neist avalikult detailselt ei räägita, vastasel juhul pole need abinõud peagi enam turvalised.

Kas asi oli selles, et kell oli juba üle kesköö? Samas oli Ariel korduvalt käinud suvalisel ajal öösel ostmas ja kassad olid täiesti lahti, kunagi oli nende juures olnud ka hoiatus, et need ei tööta natuke enne ja mõned minutid pärast keskööd, mis nagu lükkaks selle 8-23 asja nagu ümber, aga...

"Su korvis oli liiga vähe Rainbow tooteid," sosistas Ebola, "jookse!"

Kui erutusega võõrsõnad segamini lähevad

 

Rosemug

    "Nägin unes, et olin maal," ütles Zem, "sind ei olnud."
    "Kuidas sul ka läinud viimasel ajal? Rasked ajad."
    "See oli imelik aeg, Zemmeline oli ka seal, kuigi poleks pidanud olema. Sa mäletad Zemmelinet, eksole?"
    "Mäletan," ohkas Zem.
    "Ei, seda teist."
    Zem mõtles natuke.
    "Seda teist mäletan ka."
    "Ma olin väike, kui ma viimati seal olin. Sellest on nüüd juba 30 aastat vist. Ja me tulime metsast ja tal oli kass kaasas, me kandsime teda kordamööda süles. Ja kuulsime rongi häält, kaugelt kandumas."
    "Ma ükskord jalutasin ühega," ütles Zem, "aga ma ei mäleta, miks. Tavaliselt mina metsa ei lähe. Aga kassi ei olnud."
    "Natuke oli veel päikest puulatvadel ja me rääkisime igasugu asjadest, olulistest ja vähem. Zem oli just auto korda saanud ja arvas, et teeks ühe väikese romantilise tripi neljakesi, kuni veel valgust on. Käiks allikatel. Pakiruumist tuli lihtsalt asju vähemaks visata. Ja siis see kass võttis kelgu ja vedas selle künkale. Tead, selline imelik kass oli, ma ei tea, mis sorti. Alati, kui teda vaatad, on teda üks, aga muul ajal kaks. Ja siis ta tuli tuhinal alla, pikk liug, lainetav, ja kui lõppu jõudis, ütles "Ajee."
    "Ajee."
    "Ma tahtsin olla tema, aga.."
    "Ot ot oot," katkestas Zem.
    "Mida?"
    "Mis asi on... kelgu?"
    "See on selline asi, millega sõidetakse, noh, " takerdus Zem, "mööda.. see tähendab, alla, peamiselt, selline lapik. Kui tuleb... ja sa istud sinna peale ja sõidad. Künkast. Ja jope serva alt tuleb külma. Ma tahtsin olla tema."
    "Ei, aga see, Zemmeline, eksole," küsis Zem, "kuidas tal läinud on?"
    "Ma tahtsin olla tema," kordas Zem igatsevalt, "sõita alla, see naer... Aga ma ei saanud, see hajus ära, see sulas üles, seda ei olnud enam. Ma ei saanud."
    "Miks sa seda lille närid?" uuris Zem.
    Zem vaatas lille, keerutas seda üht- ja teistpidi ning pahvatas siis: "Sest see on sinine! Veel lolle küsimusi?"
    Zem neelatas ning veel ja vastas: "Ei."
    "Ja siis ta kuses, käpad kukla taga, oma nime... sinna. Maha. Ise mingit viisi ümisedes."
    "Timmu Bröögats?"
    "Timmu Bröögats," noogutas Zem, "ja ma mõtlesin, et mida ma teen siin üldse. Niimoodi, tasapisi. Vaata, poliitikud on eeskujuks meile kõigile, eksole. Kui sul midagi hingel on, tuleb see välja öelda, sirge selja ja selgete silmadega. Seisukohad on seisukohad, eksole?"
    "Nõus," kinnitas Zem.
    "Siseminister on munn."
    Zem sügas mõtlikult nina, kohendas end aiatoolil ning kummardus siis ettepoole.
    "Vaata, sa lubasid kunagi, et ma saan su vana murutraktori endale, kui sa uue ostad ja vana enam vaja pole? Eksole? Mäletad? Selle punase."
    "Punase," vastas Zem.

Karma police

     Pea õieli otsas traaviv Zem ei märganud kohe autot, mis kiirust aeglustas, et mõnda aega ta kõrval sõita.
    Sireeni niuksatus aga oli üsna hea tähelepanupüüdja ning Zem haaras selle tähelepanupüüdja ja ehmatas end selle abil pulgaks.
    "Nüüd on pekkis," oli tal selge, aga ühtegi head mõtet peale seda enam ei tulnud.
    Siis pööras ta sujuvalt, kohe kindlasti mitte kohmakalt, auto suunas ning palvetas, et ta silmist ei paistaks süüd ja meeleheidet.
    "Tere!", viskus ta kurgust kraaksatus.
    Aken sõitis suhinal alla ning Zemi vaatasid politseniku tõsised ja uurivad silmad.
    "Tere," kordas Zem, seekord ei olnud see kraaksatus, Zem ei olnud isegi kindel, kas ta mitte ehk nüüd liiga vaikne ei olnud. Ütles ta midagi või liikusid ainult huuled?
    "Tere," ütles ta kindluse mõttes veel kord.
    Siis kerkis ukseserva tagant püstine pöial.
    "Hea töö," ütles politseinik, "Garmin oli faking värdjas."
    Aken sõitis üles tagasi ning auto minema.
    "Head aega," ütles Zem ja seekord ei kuulnud teda kindlasti keegi.

Garmin police

    "Ot, mis?" imestas Zem.
    "Kuidas?"
    "Aga miks?"
    "Aga nii ei saa ju..."
    "Ööö..."
    "Meie finantsteenuste haldamise platvormiga optimeerid oma finantsteenuste pakkumist, ja seda kogu teenuste elutsükli vältel," oli kodulehel kirjas olnud, aga mida see tähendas? Mis on optimeerimine?
    Et teadasaamiseks, mitu protsenti moodustab X Y-st, jagad Y X-ga ja kuulutad päeva lõpetatuks? Sest kui X=10000 ja Y =100000, see ju isegi töötab? Et ümardamine käib nii, et sa lihtsalt lõikad maha üleliigsed komakohad, et saada inimestele arusaadav summa, nt 23.11? Et on täiesti OK, kui sa edaspidi teed kõiki tehteid sel viisil optimeeritud summade ja protsentidega?
    Polnud olemas ohet, mis oleks piisavalt sügav, et sellega ropendamist asendada.
    Väljas oli aastaaja kohta uskumatult entusiastlik päike. Park, milles see päike erivärvilisi lehti silitada sai, polnud ülemäära kaugel.
    "Ma lähen jalutama," otsustas Zem, "parki. Ja see on ilus ja rahustav ja lehed sahisevad jalgade all ja siilid."
    Olgu, võib-olla keset linna siile pole, aga lehed, veesilmad, sillakesed, kumerused, lohukesed - kõik olid olemas.
    Zem seisatas korraks riidekapi juures, aga otsustas siis, et jopet pole vaja. Ega rahakotti. Isikut tõendava dokumendi libistas ta siiski taskusse, juhuks, kui siil ikkagi on ja suur ja kuri. On vähemalt, mille järgi riismeid tuvastada saaks.
    Zem ei teadnud, et ka seda pole vaja.
    Park tervitas Zemi soojalt ja sõbralikult. Linnud näitasid ette kuidas põõsastes sahmida tuleb, päikesejänkud kilkasid tiigikestel, aeg-ajalt liugles mõni leht graatsiliselt maa suunas ja tegi kohale jõudes väga väga vaikselt "Mmm-mmm.... Aaah."
    Siile ei paistnud, aga see oli täiesti okei.
    Ühtäkki kostis kohe Zemi kõrvalt hekist mingit raginat ja sahmimist ja siis lendas sealt välja mingi tont, lehed ja prügi pilvena järel.
    "AAAEGH!" ehmus Zem, aga kargaja polnud keegi, keda aaghidega häirida saaks.
    "Jjuhuu! Tubli! Tubli! Tublitubli! Tubli! Pane veel! Ma vaatasin juba, et oled 2 tundi paigal olnud, aga näe, liikuma hakkasid! Juba 1500 sammu juures, väga hea!"
    "Eee... vabandust, aga... kes," küsis Zem, kel oli kahtlane tunne, nagu ta peaks tundma kedagi, keda ta väga tunda ei taha.
    Aga teine polnud keegi, kellele küsimusi esitada saaks.
    "Sul on vaja veel kahest trepist üles minna," kuulutas ta ning hakkas ümber Zemi ringe jooksma, "aga said just pool sammude päevanormi täis! Tubli, sa polegi nii ludri nagu  ma kogu aeg arvanud olen! Tee nüüd mõni kiirem samm ka, paks päevakoer, noh, läheb läheb läheb, kamoon!"
    Zem jätkas oma tsimaruke ebaviisakalt põrnitsevat äratundmiskatset, aga edutult. Siis raputas ta veidi segaduses olles peas ning kiirendas sammu, lootes, et tegemist on mingi eksitusega ning kontakt jääb põgusaks ning mitte sügavalt traumeerivaks.
    Tont polnud keegi, kelle käest kiirema sammuga pääseks.
    Ta jätkas Zemi jälitamist, teda samaaegselt erinevate ergutuste ja laitmistega loopides.
    "Kehalise õpetaja, mu kunagine gümnaasiumi kehalise õpetaja," tabas Zemi ühel hetkel äkiline valgustatus. Pagan.
    Aga miks?
    "Vabandust, aga ma pean," proovis ta teisest ettevaatlikult lahti saada, aga kehalise õpetaja polnud keegi, kellest nii lihtsalt lahti saaks.
    "Pead, pead, ma tean, pead trenni tegema! Kiiremini, kiiremini! Tempo üles! Noh!"
    "Vaadake, ma tahaks rah," aga kehalise õpetaja polnud keegi, keda huvitaks, mida Zem tahab.
    "Hopp, hopp, hopp, läheb läheb läheb, nii võib sust veel asja saada! Tubli, pool kilomeetrit juba jälle juures!"
    Zem mõtles siilidest. Ja kastanitest. Kilpkonnadest, jaanalindudest, kängurudest, karudest.
    "Juhuu, sa oled juba eesmärgi kahekordselt ületanud," kiitis kehalise õpetaja.
    "Mille ma ületanud olen?"
    "Eesmärgi!"
    "Millise eesmärgi?"
    "Kahekordselt!"
    "Ma ei saa aru," pomises Zem.
    "Sa oled eesmärgi kahekordselt ületanud," kordas kehalise õpetaja, "pane aga edasi!"
    Zem vaatas abiotsivalt ringi ning suundus siis lähima pingi poole. Võib-olla kui ta lugema hakkaks, saaks teine vihjest aru ja.
    Kehalise õpetaja polnud keegi, kellele lugemised loeks.
    "Mis sa teed nüüd!" ahastas ta. "Jälle istud! Alles sa istusid! Mis sinust saab nii, kohe liikuma!"
    Zem proovis lugeda. See ei olnud õnnestumisele määratud katse.
    "Kas sa kuuled kas sa kuuled kas sa kuuled!" päris kehalise õpetaja.
    "Mida ma," ärritus zem, aga kehalise õpetaja polnud keegi, kellele küsimusi esitada saaks.
    "Kas sa kuuled, kuidas su süda rasvub! Türa sa istud siin, sured siia pingile maha nagu rott, kogu mu vaev asjata! Normaalsed inimesed jookseks ringi, saaks lapsi, jookseks veel! Raisk, sa ei suudaks normaalseid lapsi tehagi, sa lõdvik, su tütar oleks hamster ja poeg oleks poole peaga! Äh, mis ma seletan, sa ei jõuaks naisele järele joostagi, ammugi veel maha murda!"
    Tühi pilk Zemi silmis oli tühi. Isegi raamat ei peegeldunud neis.
    "Mul läheb kõht tühjaks, kui ma sind siin istumas vaatan!"
    "Tore," mõtles Zem.
    "Mõnikord tuleb mul nälg, kui ma järgin, kuidas sa magad," teavitas kehalise õpetaja, "!"
    "Aargh," urises Zem summutatult, kargas püsti ning alustas sörki kontori suunas tagasi.
    Aga kehalise õpetaja polnud keegi, kelle eest ära joosta saaks.
    "Tubli tubli tubli, läheb läheb läheb, pulss juba üle 120! Vuu huu, kiiremini kiiremini kiiremini!"
    "Tubli, siis saab teiselt poolt üles joosta, "rõõmustas ta, kui Zem suuna kallakust alla tiigikese poole võttis, "tasase maa peal jooksevad ainult pirukad!"
    "Jaa, see on hea kivi, raske! Lisaraskustega on trenn kohe topeltpluss hea, pane veel, pane veel!!"
    Ja Zem pani veel.

X-flies

     Zem luges üle enda ees olevad ajakirjanike mikrofonid, köhatas hääle puhtaks ning kuulutas: "On täiesti ja ümberlükkamatult kindel, et Zemi lehma viisid ära tulnukad. Jutud mingist valgest kaubikust on hülgemöla ja selle ajajatega tegeleme kohe konkreetselt ja kategooriliselt. Mina ei näinud seal mingit kaubikut."
    Kusagil kaugel kaugel, seitsme dimensiooni ja paralleeluniversumi taga, proovis keegi teine enam-vähem sama väita, aga teda ei kuulatud.
    "CUT!!!!!!!11!!" röögatas Režissöör ning kirves langes.
    Kaadervärk kägises ja ulgus, tõrva ja sulgedega kaetud Fox Mulder alustas paraboolset teekonda Külmale maale.

Deadfool

    "Aga nii ei saa ju," ahastas Zemmeliine, "kõik teavad ju, et mul on samanimeline kaubamärk kaitstud."
    "Kas see taotlus mitte alles menetlemisel ei ole?" uuris Zem.
    "See ei ole minu süü, kui siin riigis kõik asjad nii aeglaselt käivad, ma esitasin selle juba üleeile."
    "Ja see on klass 3 ehk ravitoimeta kosmeetika ju, mitte mobiilseadmete tarkvara ja rakendused?"
    "Klass 9 on ka!" kinnitas Zemmeliine.
    "Seep on mobiilirakendus?" imestas Zem.
    "Ma kavatsen oma äpi ka teha, aga nüüd ma ei saa, sest nimi on juba võetud."
    "Äpi?"
    "Jaa, mul on veebileht ka, tädipoeg Zem tegi, tema arvutis nägi see suurepärane välja. Ja nüüd, kui kõik tahaksid mu äppi tõmmata, siis tõmbaks nad kogemata samanimelise, aga täiesti vale asja. Ja minu arust ei peaks viiruste vastu üldse võitlema, kui minu tooteid kasutada, siis on ka tervis tugevam. Ma testin oma tooteid ainult inimeste peal ja need sobivad kasutamiseks ka veganitele."
    "Mhmh, jah, muidugi," pomises Zem.
    Miks temal kunagi nii ei vedanud, et ta saaks kirjutada artikleid näitlejatest, kes pluusita filmifestivalile lähevad? Miks Zemil kunagi ei vedanud?
    Zem ei teadnud, aga Zem oli kurb.
    "Need seebid, need lõhnavad hästi, eksole? Ma võtaks siis ühe."

Deadcool

    "Minu mehel on superteemantlaserpüss, millel on tuhat padrunit salves," teatas Zem ning joonistas igaks juhuks salve veidi suuremaks.
    "Aga minu mehel on kuue toruga megalaserkuldpüss, millel on kaks tuhat padrunit," kuulutas Zem, "minu mees võidab!"
    "Kaks tuhat padrunit ei mahuks salve ära," kahtles Zem.
    "Need on lindis!"
    "Aa."
    "Kõikidel headel püssidel on lindid," teadis Zem.
    "Aga minu mehel on suurem," alustas Zem, aga teine blokeeris ürituse kohe eos.
    "Enam suuremat ei jaksaks keegi kanda."
    Mõnda aega joonistasid nad vaikselt.
    "Minu mees," tuli Zem uue ideega, "läheb ajas tagasi, nii et ta võidab enne, kui su mees oma püssi valmis saab."
    "Nii ei saa! See ei ole aus, kuidas ta ajas tagasi saab?"
    "Ta tegi ajamasina."
    "Mu mees tulistas ajamasinat oma püssist, nii et kõik plahvatas!"
    "Mu mees tegi igaks juhuks kaks ajamasinat, sest ta teadis, et su mees esimest hävitada tahab!"
    "Mu mees tulistas teist masinat ka oma kuldlasermegapüssist!"
    Siin oli uut plaani vaja ning Zem oli õnneks kiire mõtlemisega: "Mu mees oskab ajas tagasi minna ilma ajamasinata!"
    "Kuidas?"
    "Ta jookseb hästi kiiresti ümber maa ja paneb selle teistpidi pöörlema ja aeg käibki teistpidi!"
    "Eee," venitas Zem.
    "Päike tõuseks teiselt poolt ja õhtul ja siis tuleks hommik alles."
    Zem oli tast vanem ja targem ning nii pidi Zem tunnistama, et selle loogika vastu ta ei saa. Vanade järgiproovitud võtete kasutamine töötab aga alati.
    "Mu mees tulistab su meest enne kui ta jooksma hakkab! Kuue toruga!"
    "Mu mees teadis, et su mees teda kogu aeg tulistada tahab, tal on kuulikindel vest," vangutas Zem pead, "see ei tööta, mu mees läheb ikka ajas tagasi ja tulistab esimesena."
    "Mu mees tulistab teda ajas tagasi minevate kuulidega, need lendavad tagurpidi ja su kuulivest ei tööta!"
    "Nrgh!" tegi Zem, tasapisi olid nad jõudnud punkti, kus üksteise ületrumpamine läks järjest keerulisemaks ja hakkas meelest minema, kust asi üldse alguse sai.
    "Mu mees jookseb tagurpidi ja su tagurpidi lendavad kuulid ei lähe mu mehe kuulivestist läbi."
    Zem ei tahtnud alistumist tunnistada, aga peale kuue toru polnud tal midagi lauale käia. Mõnda aega joonistasid nad vaikides.
    "Sellest saaks jumala ägeda filmi, teadsa," ütles Zem äkki.
    "Mhmh," vastas Zem, siin polnud vaielda midagi.
    "Mõtle, kui äge oleks, kui kõik läheksid kinno ja siis kõik reklaamid oleks meie film!"
    "Ja film oleks ka meie film!"
    "Mhmh."
    Zem kolis paberi puhtamasse nurka ja asus kino joonistama. Ja reklaame, peamiselt reklaame, kus oli mees ja püss ja kõik need torud, aga tagurpidi.
    "Mis selle filmi nimi oleks?" oli üks takistus veel teele jäänud.
    Zemid mõtlesid veidi aega.
    "Supermän?"

Yandex.Cumbucket

12-01-02

    Kõik teadsid, et neil ei ole kiire, sest juht oli nii öelnud, ning kõik teadsid, et juht räägib ainult siis, kui teab, millest räägib. Sellepärast ei tekitanud järjekordne möödatuhisev auto kelleski hirmu millestki ilma jääda.
    Nende autol oleks võinud õigupoolest lehvida loosung kirjaga “Me ei hiline kunagi, õige aeg on siis, kui kohale jõuame.” See on hea juhtlause, kui sa just ise pole see, keda fakti ette pannakse.
    Räägiti vähe, polnud selline päev, mil saabuda avatud akendest rõkkava “Imperial marchi” saatel. “Valküüride lend”? Ta pani selle asemel veidi kerget muusikat.
    Täna oli parim päev… parim päev milleks? Siniallikatele sõitmiseks.
    Kummid sahisesid, tuul silitas uksi ja aknaid, auto libises läbi aja ja asjade.
    “Rabarebane,” viipas K vasakule.
    “Imelised inimesed,” näitas ta teisele poole, sest tal oli silma selliste asjade märkamiseks.
    “Pood,  saed ja rattad.”
    Turtsatus.
    Teed läksid järjest kitsamateks ja käänulisemateks. Lombid, roopad, väike muda. Päike paistis hoopis teisiti, lindudel oli palju öelda, õhk lõhnas ebaloogiliselt esimeste lillede järele.
    Siis võttis K jala gaasipedaalilt, auto veeres veel veidi ning peatus siis. Keset teed istus midagi suurt ja pruuni, kergelt imestunut, sest üks neist poleks pidanud seal olema. Karu omakorda poleks pidanud pruun olema, aga on lihtsam olla karu, kui sa pole kaks sinist täppi.
    Mõnda aega vaatasid nad mõtlikult üksteisele otsa, siis viipas karu käpaga.
    “Näe, vaata,” ütles ta, “siit läheb valesti.”

Lutene

    Seda, et ta enam universumi võnkesagedusega ei ühildu, taipas Zem kohe peale silmade avamist. Silmad sügelevad, universumi võnkesagedus, selge. Ometi olid tal just selliseks puhuks ostetud kuldaväärt väga väga erilised kristallid ja kivikesed, mida ta igal õhtul enne voodisse heitmist täpselt kasutusjuhendi järgi paigutas.
    Zem hõõrus silmi sõrmenukkidega, siis patja, siis terve peopesaga ja lillelisemaks ei läinud midagi.
    Kui ta lõpuks nägemise taastada suutis, oli pilt selge. Niivõrd, kuivõrd selge see pilt nüüd olla sai, aga kindel oli see, et ta padi on kaetud uneliivaga.
    "Mähke värk," oli Zemi kõige intelligentsem esimene mõte, või vähemalt oli see esimene, siis tuli raev.
    Mismõttes nagu on tema kallid kivikesed kõik laiali pudenenud, mõni liivaks, mõni niiskeks pastaks. Mitu aastat neil garantiid pidigi olema... ja siis taipas ta, et polnud seda kordagi küsinud ei enne PIN-i sisse toksimist ega pärast.
    "Tõuse, Zem, söö ja tapa!" urises ta salateadvus, mis tegelikult oli kõrva sattunud kivi, aga mingit lootust seda kätte saada nüüd küll ei olnud.
    Zem põrnitses nuga, mis oli tõenäoliselt viimane vahenditest, millega ta üritas, ning teadis siis, et ta peab minema ja seda võimalikult paljudesse suskama.
    Aga siis hakkas ta jalgade pealt sügelema ning ta teadis, et see on märguanne ta alateadvuselt, et ta teeb liiga impulsiivseid otsuseid ja soovib midagi liiga kiirelt enda ellu tuua.
    Võib-olla tõesti, võib-olla tõesti.
    Võib-olla ei olnud koridori tormamine enne riietumist kõige kaalutletum mõte, aga hei, kui ta külma käes siniseks tõmbub, saab ta mängida auruvedur Thomast.
    "Tšuu-tšuu," tegi ta ning ta käed käisid justkui iseenesest. Kust talle juba teine nuga kätte sattunud oli, polnud vist enam oluline.
    "Zem The Tank Engine, choo-choo, Zem The Tank Engine." Tankimootor Zemi ootasid ees head ajad.
    Sest nüüd hakkas sügelema ta parem jalalaba, mis tähendas, et Zemi on ees ootamas kellegi juurde minek või kohtumine, mis osutub kasulõikavaks.
    Siis hakkas sügelema ta vasak jalalaba, mis tähendas täpselt vastupidist. Kedagi on ees ootamas Zemi juurde tulek ning see kohtumine saab olema täis ebaõnne.
    Siis hakkasid sügelema reied, mis sümboliseeris vajadust ellu millegi uue toomist, ning Zem teadis, et peab mõtlema selle üle, mida ta oma ellu igatseb, et saaks hakata selles suunas tööle.
    Ta mõtles natuke, aga siis hakkasid sügelema ta põlved. Alguses parem, mis tähendas head õnne, ja siis vasak, mis tähendas halba õnne.
    Järgmiseks oli kord sügelevate käte käes ning Zem järeldas sellest, et ta nõuab ellu liiga palju teiste käest.
    Kaela sügelemine ei olnud hea enne, sest see ennustab ette haigestumist, millegi vale söömist. Zem ei olnud veel midagi söönud, mis võiks teda haigeks teha, aga kuna ta kõht sügeles, teadis ta, et see on märk kostitamisest ja lõbusast seltskonnast, mida ta võib peagi kogeda.
    Mida tähendab see, kui suurtükk sügeleb, tankimootor Zem ei teadnud, sest nüüd sügeles ta juba niipalju, et raske oli keskenduda. Sügelevad kulmud tähendavad et nina sügeleb seest sügeleb nina, sügelevad huuled, lapseuudised suurtükk suurtükk selja keskosa negatiivsed mõtted probleemid probleemid sügelus sina ei pea minu ees seisma ega sa mingi gandalf ole raisk andestamine andestamine veri veri vasak õlg ja kõrvast.
    Ta silme ees virvendas mingi teade, ta tahtis seda lõhki rebida, aga ei saanud, ei saanud, ta pidi end sügama, need noad, need noad.
    Siis hakkas sügelema ta pea ja see tähendas, et ta mõtetesse on tulemas mingi head idee, mingi hea idee, mingi hea idee.
    Ta sirutas käe ning kirjutas paberilehele räpakalt ning laialivalguvalt: "Zem oli siin. Zem ei olnud."