0 soovitust mu 16-aastasele minale

Mööda blogardeid kappab järjekordne blogimäng. Üsna huvitav on jälgida selle ajuviiruse levimist ja proovida ennustada, kes järgmisena pihta võiks saada kuni...jõllitad ise teatepulka. Oleks võinud ette näha? Eemmm...ei. Mina arvasin, et mul ripub üsna suur ja kaugelt loetav silt küljes, millel kirjas: "Mis on kohustuslik, pole vahva." Aga näe, ju siis on ära kukkunud. Peaks vist uue tegema. Kuidas kõlaks "Miski, mis vajab järele mõtlemist, pole vahva"?
Vaata kuidas tahad, "10 soovitust minu 16-aastasele minale"-teatepulk on asjandus, mille ma mitte ainult maha ei pillaks, vaid mataks maha ja tambiks kõige kuue jalaga augu äärmiselt hoolikalt kinni. Isegi küsimus, mida ma muudaks kui saaksin päeva jagu ajas tagasi minna, paneks järjekindlal pealekäimisel pigem tulevikku vaatama ja see tulevik oleks täis verd ja vägivalda.
Ja isegi kui ma kuuluks nende hulka, kellele meeldib mingi psühhoanalüüs-blaablaa-sisevaatlused-blaablaa-värk, ei tõuseks mu käsi pulka kellegi pihta viskama.
"Pulk? Sa annad mulle mingi pulga ja ma pean sellega midagi tegema?"
"Ähäh. Ma mõtlesin, et see meeldiks sulle."
"Aga ei meeldi ju, kas sa seda kellelegi teisele ei saaks suunata."
"Ei. Kindlasti mitte."
"No aitäh!"
"Võta heaks. Pean sind edaspidigi meeles."
*Hiigelsuur plakat kirjaga "Tsenseeritud", mille taga võib aimata verd ja vägivalda*
Refxi kirjapandutest kerisin diagonaalis üle, silma jäi viimane:
"10. Kui keegi, näiteks mina, tuleb sulle kunagi kaela oma kümne soovitusega, siis saada ta lihtsalt kuradile ja..." Üsna hea nõuanne ju.

And now something completely different:
blog.ip.uu, sinu lehtedel kepsutamine on pikema perioodi vältel üsna frustreeriv kogemus. Kui vasakul jooksvate uute postituste juures korduvalt "Edasi" klikkida ja lõpuks mõnda silmajäänud posti lugeda, pole mingit võimalust ajaloos tagasi liikuda. Ülemisel ribal oleva blog.tr.ee logo puutumine kuvab avalehe kõige uuemate postitustega, brauseri back-nupp kuvab avalehe uuemate postitustega. Ei mingit postituste 120-160 vms vaatamist ilma kogu rada uuesti läbimata. Iga natukese aja tagant "kukud puu otsast alla". Urghh. Milleks kogu see ajalugu kui sellele mingit mõistlikku kasutust ei leia?

Kvartalkübernaja unnd Akta Roosen

"Jälle?" imestas Vanqish. "Alles sa ju käisid."
Tõsi. Kvartalikokkutulekud toimuvad kahtlaselt tihti. Eelmisest korrast Kurgjärvel on vaid paar päeva möödas. Aga teatud põhjustel selle kohta blogipotsu veel ei ole ja pole üldse kindel, kas tulebki (nädal hiljem sissekande tegemine on juba rääkimine vanast asjast)
Alustagem siis Roostast.
Alustagem poole seitsmest hommikul, mil Ariel läbi tühja Tartu vantsis. Sel kellajal tundub linn hoooopis teistsugune. Silma jäävad asjad, millele sa varem tähelepanu pole pööranud. Kõige toredam leid oli tilluke ümmargune putka Plasku juures, millel kiri "Sisevalve". Ariel oletas, et ju seal siis seisab keegi keskendunult seina põrnitsedes ja teostab sisevalvet. Ühtegi akent või avaust ehitisel ei paistnud. Sisevalveks ideaalne. Vastu tornikest visatud kivile järgnes vaikus. Ju siis hoidis sisevalvaja püüdlikult hinge kinni. Ariel läks edasi.
Cyberi kontori juurde, kust autod startima pidid, jõudis ta kahtlaselt vara. Parkla oli tühi, ühtegi kaasootajat ei paistnud. Kistet, kes oli loobunud nii lipsust kui BMW-st, Ariel ei näinud. Ei kuulnud samuti, kõrvaklapid on lihtsalt liiga head, hoo pidurdas alles see, et kiste püksisääre küljes rippudes järel lohises.
"Noh? Kuhu sa tormad?" imestas kiste.
"Ma jõudsin varem," oli Arieli napisõnaline vastus.
Veerand tunni pärast jõudsid kohale ka ülejäänud kaks, kes kiste autosse pidid mahtuma, ja sõit sai alata. Kuna Ariel polnud ei juht ega kaardilugeja, sai ta muusikat nautides silmad kinni lasta ja ainult aeg-ajalt kiigata, kas ehk midagi huvitavat on. Selle põhjal, et kaardilugeja töövahendiks oli Google Mapsist saadud väljatrükk, mis põnevate olukordade loomiseks oli tehtud umbes postmargi mõõtu, võis oletada, et enne Roostale jõudmist võiks nagu midagi juhtuma hakata.
Silmad tegi Ariel lahti alles Märjamaal. Mitte sellepärast, et auto oleks kuhugi põllule mööda vagusid rappuma sattunud või oleksid juht ja kaardilugeja edasise sõidusuuna pärast kisklema
hakanud. Pigem oli asi tuvastamatus, ent kahtlases muutuses välismaailmas. Veider pinevus, mingi tundmatu energia.
Auto veeres aeglaselt läbi alevi.
"Pripjat..." pomises Ariel, nina vastu ukseklaasi surutud.
"Me peame siit minema pääsema," oli ta kindel, kui nägu hoonet, millel kiri "KESKERAKOND". Teine silt samal majal väitis, et seal asub pood nimega "Saed ja rattad."
"Pood?" imestas Ariel. "Kas keegi müüb Keskerakonda? Kas Keskerakond müüb midagi? Kas Keskerakond ostab midagi?"
Ta pilgutas hämmelduses silmi ja nägi siis, et kiri "Saed ja rattad" on roostekarva värviga maha tõmmatud ning kirjutatud asemele "Hiired ja traktorid."
"Hiired ja traktorid," pomises ta omaette, "hiired ja traktorid, kõigepealt traktorid, kõigepealt traktorid."
Siis jõudsid nad asulast välja ja õudne lumm lõppes.
Sõit Roosta oletatava asukoha suunas oli juba tükk aega kestnud kui hakkasid tekkima esimesed kahtlused, et kõikidest teedest, mis Roostasse viivad, on just väljavalitu vähemalt natuke vale.
"Ma tean, et plaan oli mööda väiksemat teed lõigata, aga see on juba liiga markkomärtin," arvas kiste. Kristo uuris hoolega postmarki ja kehitas siis õlgu.
Viimaks sai markkomärtin läbi ja jõuti ristumisele mingi suurema teega. Kaardi kohaselt tuli minna vasakule, aga natukese aja pärast hakkas ka see kõhklusi tekitama. Auto pöörati ümber ja sõideti tagasi, silte uurima. Teeviidal olid kirjad "Tallinn", "Pärnu" ja..."Märjamaa". Ehk siis - kui tulla Märjamaalt siis jõuad sildini, mis väidab, et kusagil vasakul umbes 20 km kaugusel on veel üks Märjamaa. Teeäärsest võsast tatsas välja karu, kes kratsis tagumikku ja tegi siis autos olijate suunas sündsusetu žesti. Korraks tekkis kole mõte, et see on sama karu, kelle juurde Kurgjärvet otsides satuti. Õnneks vist ikka ei olnud.
Mis siis ikka. Kui järgmine Märjamaa siis järgmine Märjamaa. Keskerakonna poe ees seisev mees paistis üsna üllatunud olevat, ent manas siis naeratuse näole. Tema suu liikumise järgi võis oletada, et ta hüüdis: "Kook on juba ahjus!". Kiste andis järsult gaasi ja auto vahetas käigu alla.
Küberlaste dokumendipeitmissüsteemis levitatud kvartalikokkutuleku päevaplaanis oli kirjas:
*Ärasõit Tallinnast ca 09.45, Tartust ca 7.00.
* 10.30 – saabumine ja hommikukohv
Saabumisega läks nii, et päris selleks ajaks kohale ei jõutud. Aga et päevakorra järgmise punkti, programmi tutvustuseni oli veel veidi aega, sai isegi natuke ringi vaadata, enne kui "päris asi" lahti läks. Päkapikuküla, vaat mis see oli. Tillukesed majakesed puistatud künklikule maastikule. Enne kvartalikokkutulekut oli Ariel igaks juhuks google'ist Roosta kohta infot otsinud. "Roosta seksipeol jäis seksist puudu" kuulutas elu24.ee artikkel. Njah. Loogiline. Katused oleks ju pealt lennanud.
Peahoone oli siiski suurem ja saal mahutas kenasti kogu kokkutulnud küberpere. Programmi alustati ülevaatega esimesest kvartalist ja uute inimeste tutvustamisega, järgnesid töörahulolu ja kommunikatsiooni uurimuse tulemused. Esimese kohaselt on küberid ühed üsna rahulolevad elukad, teine tõestas vaid, et on lugematu arv viise teha protsentarvutusi nii, et neist mitte muhvigi kasu pole. Järgmisena tuli tulemuspalkade arvutamise teema. Sellega tundus olevat sedapidi, et poolt on kõik, aga ühtegi konkreetset algoritmi arvutamiseks ei oska keegi välja pakkuda. Oletus, et vähemalt tolliprojektides osalejad hakkavad mingil hetkel tulemuspalka saama jäi seniks õhku rippuma kuni ühes viimastest ettekannetest turundusjuht R. Üperaal mulli puruks lasi, teatades kindlameelselt: "Raha ei ole."
Lasnud publikul mõnda aega tekkinud paanikas ujuda ja õhku ahmida, hüppas ta äkki rõõmsalt ja hõiskas: "Aprill!"
"Narr. Kes siis 8. aprillil aprillinalju teeb," pomises keegi lõpuks.
"Aga vaat kui hästi mõjub! Suutäis naeru pikendab elu päeva võrra!" teatas naljahammas ja lahkus naeru pugistades vasakule.
Edasine päevakord:
* 12.30-13.00: majutus
* 13.00-13.30: lõunasöök
* 13.30-15.30: tegevused vabas õhus.
Lõunasöök oli üsna tore. Tase oli veidi teistsugune kui Kurgjärve pioneerilaagris, kus kokad küsisid: "Me teeme tatraputru, sooje viinereid ja teed. Olete ju rahul?", ise seejuures kavalal ilmel pudrunuiasid silitades. Pudrunuiad olid suured ja...ogalised.
Majutumise käigus aga selgus, et eelmised elanikud olid ilmselt põhjapoolsetest piirkondadest pärit pikkkarv-päkapikud olnud. Toatemperatuur oli selline, mille juures hingeaur toredalt mööda tuba ujus ja siis akendele jäälilli üritas teha. Ariel keeras kõik leitud elektriradiaatorid täisvõimsusele ja lahkus huvitavamat tegevust otsima kui krõnksuks külmumine.
Tuli välja, et ühes nurgataguses leidus piljardilaud, ja testimisjuhil õnnestus Ariel lõpuks mängima meelitada.
"Ma pole kunagi mänginud," üritas Ariel küll vastu puigelda, ent abi sest polnud.
"Ära muretse, kriiti ei ole. Tõenäosus, et ma mõne löögi ära soperdan, on täiesti olemas," lohutas Rasmus.
Kriidi puudumise tõttu hoopis teises suunas liikunud pallid tõid kaasa selle, et esimesed 4 lööki läksid sisse. Teine mäng õnnestus Arielil juba võita.
"Kas sa oled üks neist tüüpidest, kes roomavad piljardisaali, ise maani täis, väidavad, et on algajad ja teevad peale kolmandat kaotust ettepaneku suuremate summade peale mängida?" kortsutas Rasmus kulmu.
"Ei," vastas Ariel, "aga mõte on hea. Ja seejärel proovin õnne kaardimängus"
Kahjuks jäi mäng selleks korraks pooleli, sest saabus aeg uuesti ettekandeid kuulama minna. Kõigepealt rääkis teadusdirektor Laud teadustöö paremast korraldusest, seejärel Buldas ja Willemson turvaanalüüsi ründepuudest.
"Tõstke käsi, kes aru saab, millest ma räägin," üllatas Willemson peale pooletunnist sõnavalangut publikut. Tõusis vaid üks käsi. See oli kinnitatud teadusdirektori külge.
Kõik järgmised ettekanded magas liiga-kuradima-vara tõusnud Ariel südamerahuga maha ja ärkas alles õhtusöögiks, mis oli 19.00 Kuigi ilm oli uskumatult ilus ja soe ("Näe, mumm," pomises Ariel, ja maipõrnikas sumises vastuseks), otsustas Ariel ka õhtustest meelelahutustest mitte osa võtta, sest jägmisel hommikul ju vaja jälle vara tõusta. Hommikusöök oli ette nähtud kella kaheksaks.
Järgmine päev möödus koolituste tähe all. Huvitavamad olid talitlusreeglite keele Burula tutvustus, mis rikastatud vilkuvate värviliste tekstide, huilete ja "me loop'ime seda maailma lõpuni"-buratiinomuusikaga, ning Väljamäe ettekanne Visual Paradigmi kohta, mis jäi meelde seetõttu, et ei öeldud ühtegi sõna, ei näidatud ühtegi slaidi. Tuleb kordamisele ka järgmisel kokkutulekul.
Veerand neljaks saadi kõige plaanituga kenasti ühele poole ja võis suuna kodu poole võtta. Sõit oli pikk ja igav.
Märjamaast hoidis kiste eemale.

Edit (pjäff): Paarkümmend kilomeetrit enne Tartut võis tee ääres istumas näha toredat, siidkarvalist rebast, kel veider muie näol. Loodetavasti oli tal asja ka.

Aprill!

"Sul on mingi roble näos, just siin," vehkis Ariel näpuga ja pahvatas siis naerma. "Aprill!"
"Hmpff!" tuli vastuseks. "Täna on kolmas juba, ei saa enam."
"Seda paremini see töötas, või mis?"
Jah, tõepoolest, esimesel aprillil ei saa aprillinalju teha. See on see päev, mil kõik üritavad meeleheitlikult kasvõi ühegi punkti kirja saada. Uskuda ei saa ei televiisorist, internetist ega trükikojast pärit uudiseid. Ariel nentis kanalite vahel klõpsides, et isegi nö. päris asjad tundusid vähem tõesed kui mõnel muul päeval. Kõige toredam oli tegelikult kristlik telekanal Life TV (HUI), mis naljapäeva puhul kõige enam pingutas. Nad ei pidanud sekunditki vahet! Kui nad lõpuks lavale rokkbändi kutsusid, mis edastas sõnumit stiilis "Oo JEESUS, magus JEESUS, sa oled nii hea, nii nummi, mu väike päike, luba ma lakun su jalgu, sest lakkumisest tarkus tuleb", oli Ariel sunnitud kõõksudes põgenema.
"Aega, mille sa peagi sittumisele raiskad," mõtles ta tualeti poole suundudes, "ei saa sa kunagi tagasi."
Ilm akna taga oli soe ja sõbralik.
Kevad.
Enam ei olnudki nii naljakas.

"Vippiii!!! Kevad!!!!"

mõtles arvatavasti autojuht, lähenedes sõpruse puiesteed mööda ringile, millele traktorite armee oli just rõõmsalt huilates viis tiiru peale teinud, et siis üle silla minema põgeneda, jättes puiestee poolt tulijatele maha lumevalli, mis ehk hummeri omanikud kahtlaselt kõkutama oleks pannud. lumepilv, mille paiskas õhku ringilt maha sõitev veoauto (või välja, selle lumekoguse juures on raske vahet teha), oli fantastiline.
"cherokee ei ole ikka auto," mõtles tõenäoliselt autojuht, kes sellele labidaga teed lahti pidi rookima.

(muidugi oleks naljakas vaatepilt olnud ka neljakäpukil kodu poole kaevav ariel, ent tema leidmiseks olnuks vaja kõigepealt leida tunneli algus. arielid on õnneks vaid 1.12 m pikad. seetõttu mahuvad nad ka vaevata väikesest uksepraost sisse kui välisuks enam hange tõttu lahti ei tule. peamine on koju jõuda enne kui kell 6:18 lööb (siis ärkavad hiired))

väike ropendav jaanalind

kui ma nüüd klapid pähe panen, siis saan rahus oma rahulolematust väljendada, eksole? ähäh. ei, oot. silmaklappe on ka vaja, et blogilugejaid kaitsta. või talitseda end ja öelda lihtsalt "ivKSZaghhadg". igatahes, probleem on...liimis, vist. või selle kuritarvitamises. kui vaja vastupidavaid klappe, ostkem need, mida tõsta ei jaksa, sest mis on väike, on ka habras. mu "oh perseke mis heli" in-ear vidinatel, millede kummijulla ma suutsin kaotada ja leida (kaotan ja leian, oooo....sGswKeg. and your mother was a hamster), otsustas üks ibatilluke metallvõreke küljest kukkuda. osavnäpp ariel liimis selle tagasi. super-attackiga. (liimib ka su hamstri lakke, kui sa oled aahnold schwarzenegger (ze terminator) või iljaa muuromets (ze russian bljäädpamjatnik, with a bucket)). ei, võrk ei tulnud uuesti ära. ei, võre ei liimunud mu kõrva. lihtsalt heli tuleb nüüd ainult klapi valest otsast (sellest, mis kuulmekäiku ei käi. ainult sellest.)

(ma kolisin vist ikkagi blogspoti, nagu näha. kui viitsin, mõtlen siia ka midagi, mis teeskleb kujundust. lähima viie aasta jooksul. või natuke hiljem)

soovitage keegi nüüd häid in-ear-nummikuulareid

Testikas, ei mingit mõtet

Karu kõrvad ilmusid supi seest nähtavale, siis otsmik, seejärel kaks sinist silma ja Zemmeliine naeratas.

„Vaata, et sa lauale ei aja,“ tuli kohe ka hoiatus ja abistav käsi surus taldriku taas lauale.

Karu kadus ära.

„Söö ilusti supp ära, siis saad magustoitu.“

Magustoiduga meelitamisest oli abi, sest kuigi Zemmeliine oli selle peale nina kirtsutanud, et õhtusöögiks suppi pakuti, ilmus karu peagi uuesti välja.

„No näed siis, oli ju hea,“ naeratati ja küsiti seejärel: „Tahad ju veel, eks ju?“

„Oota, lõikame supinokusid ikka ka peale.”

„Ei taha supinokusid,” protesteeris Zemmeliine arglikult.

„Võta see suutäis nüüd emme eest,“ julgustas Zemmeliine.

„Ja üks issi eest,“ ütles Zem.

„Ja üks tädi Zemmeliine eest.“

„Ja üks onu Zemi eest.“

„Pane palun kõvemaks,“ palus Zemmeliine, kuigi selleks polnud vähimatki vajadust.

Pimeduse pirnid. Pimeduse televisioon. Mordori kärbsed (hui mordor hui)

6000 krooni+kommunaalid pole ju palju neljatoalise korteri eest, mis kesklinnast 10 min jalutamise kaugusel? 6000+kommunaal+lambipirnid kõlab juba huvitavamalt. Detsembri algusest on läbi põlenud vähemalt 7 pirni. Kas on pirnid meidintshaina või on asi meidintshaina lampides, ei oskagi öelda. Kui ühel hetkel enam uusi ei viitsi osta, mattub elamine pimedusse? Või mis viitsimisest siin rääkida, varud lõpevad otsa lihtsalt. Eedenis näiteks kükitavad aastavahetusest saati riiulil vaid 25W väikese sokliga nilukesed ja mõni 100W. Edaspidi saab orienteerumiseks vajaliku kuma telekaekraanist? Rõõmus uudis - meil on jälle telepilt. Või siis - mis see õigekeelne ja õigemeelne sõna olekski....Hui? Üsna veider, aga nii ongi. Tartus pakutav Starmani pakett on hulga huim kui näiteks Lenoril, kes elab Sillamäel (väike linn Lääne-Venemaal)
89 krooni eest peaks saama 39 kanalit. Loetleme siis huvitavamaid neist pakutavatest.

1. Alo TV.
2. Pervõi Baltiiski Kanal (HUI)
3. RTR Planeta (HUI)
4. Ren-TV Estonia (HUI)
5. TV3+ (HUI)
6. Kalev Sport
7. Eurosport News
8. Euronews
9. Euronews (HUI (mitte et vahet oleks))
10. PBK Musõkalnõi (HUI)
11. Life TV ((HUI) selliste asjade puhul ei tohiks heli üldse edastada)
12. TV1000 Russkoe Kino (HUI)
13. Belarus TV (HUI)
14. TVC International (HUI)
15. NTV Mir (HUI)
16. RTVi Muz (HUI)
17. Animal Planet (Änimäl, aga ikka HUI)
18. Eurosport (nii mitte-(HUI) kui (HUI), aga võimaluse korral valime ikka (HUI), eksole)
19. Discovery (samuti kodulehe andmetel topelt, aga enne ei usu kui silm peast. Aga (HUI) on kohe kindlasti olemas)

Kas peaks 30.- kuus juurde maksma ja võtma Selle Kõige Parema Paketi või investeeriks selle raha parem elektripirnidesse?
Juurde oleks võimalik saada veel:
1. Discovery Science (HUI)
2. Discovery Civilisation (HUI)
3. Discovery Travel & Living (HUI)
4. Travel (HUI)
5. National Geographic (HUI)
6. Viasat History (HUI)
7. Zone Reality (HUI)
8. Nickelodeon (HUI)
9. Jetix (HUI)
10. Detski Mir (HUI)
11. RTV International (HUI)
12. Nashe Kino (HUI)
13. TV XXI (HUI)
14. TV1000 (HUI)
15. Hallmark (HUI)
Lisaks veel inglisekeelsetena Viasat Sport 2, Viasat Sport 3, Fashion TV ja mõned veel (Ei hakka lisama täpsemat nimekirja, sest kõik hu(v)itavad on üles loetud niikuinii. Käsi ei tõuse lihtsalt selleks.)