Tõsi. Kvartalikokkutulekud toimuvad kahtlaselt tihti. Eelmisest korrast Kurgjärvel on vaid paar päeva möödas. Aga teatud põhjustel selle kohta blogipotsu veel ei ole ja pole üldse kindel, kas tulebki (nädal hiljem sissekande tegemine on juba rääkimine vanast asjast)
Alustagem siis Roostast.
Alustagem poole seitsmest hommikul, mil Ariel läbi tühja Tartu vantsis. Sel kellajal tundub linn hoooopis teistsugune. Silma jäävad asjad, millele sa varem tähelepanu pole pööranud. Kõige toredam leid oli tilluke ümmargune putka Plasku juures, millel kiri "Sisevalve". Ariel oletas, et ju seal siis seisab keegi keskendunult seina põrnitsedes ja teostab sisevalvet. Ühtegi akent või avaust ehitisel ei paistnud. Sisevalveks ideaalne. Vastu tornikest visatud kivile järgnes vaikus. Ju siis hoidis sisevalvaja püüdlikult hinge kinni. Ariel läks edasi.
Cyberi kontori juurde, kust autod startima pidid, jõudis ta kahtlaselt vara. Parkla oli tühi, ühtegi kaasootajat ei paistnud. Kistet, kes oli loobunud nii lipsust kui BMW-st, Ariel ei näinud. Ei kuulnud samuti, kõrvaklapid on lihtsalt liiga head, hoo pidurdas alles see, et kiste püksisääre küljes rippudes järel lohises.
"Noh? Kuhu sa tormad?" imestas kiste.
"Ma jõudsin varem," oli Arieli napisõnaline vastus.
Veerand tunni pärast jõudsid kohale ka ülejäänud kaks, kes kiste autosse pidid mahtuma, ja sõit sai alata. Kuna Ariel polnud ei juht ega kaardilugeja, sai ta muusikat nautides silmad kinni lasta ja ainult aeg-ajalt kiigata, kas ehk midagi huvitavat on. Selle põhjal, et kaardilugeja töövahendiks oli Google Mapsist saadud väljatrükk, mis põnevate olukordade loomiseks oli tehtud umbes postmargi mõõtu, võis oletada, et enne Roostale jõudmist võiks nagu midagi juhtuma hakata.
Silmad tegi Ariel lahti alles Märjamaal. Mitte sellepärast, et auto oleks kuhugi põllule mööda vagusid rappuma sattunud või oleksid juht ja kaardilugeja edasise sõidusuuna pärast kisklema
hakanud. Pigem oli asi tuvastamatus, ent kahtlases muutuses välismaailmas. Veider pinevus, mingi tundmatu energia.
Auto veeres aeglaselt läbi alevi.
"Pripjat..." pomises Ariel, nina vastu ukseklaasi surutud.
"Me peame siit minema pääsema," oli ta kindel, kui nägu hoonet, millel kiri "KESKERAKOND". Teine silt samal majal väitis, et seal asub pood nimega "Saed ja rattad."
"Pood?" imestas Ariel. "Kas keegi müüb Keskerakonda? Kas Keskerakond müüb midagi? Kas Keskerakond ostab midagi?"
Ta pilgutas hämmelduses silmi ja nägi siis, et kiri "Saed ja rattad" on roostekarva värviga maha tõmmatud ning kirjutatud asemele "Hiired ja traktorid."
"Hiired ja traktorid," pomises ta omaette, "hiired ja traktorid, kõigepealt traktorid, kõigepealt traktorid."
Siis jõudsid nad asulast välja ja õudne lumm lõppes.
Sõit Roosta oletatava asukoha suunas oli juba tükk aega kestnud kui hakkasid tekkima esimesed kahtlused, et kõikidest teedest, mis Roostasse viivad, on just väljavalitu vähemalt natuke vale.
"Ma tean, et plaan oli mööda väiksemat teed lõigata, aga see on juba liiga markkomärtin," arvas kiste. Kristo uuris hoolega postmarki ja kehitas siis õlgu.
Viimaks sai markkomärtin läbi ja jõuti ristumisele mingi suurema teega. Kaardi kohaselt tuli minna vasakule, aga natukese aja pärast hakkas ka see kõhklusi tekitama. Auto pöörati ümber ja sõideti tagasi, silte uurima. Teeviidal olid kirjad "Tallinn", "Pärnu" ja..."Märjamaa". Ehk siis - kui tulla Märjamaalt siis jõuad sildini, mis väidab, et kusagil vasakul umbes 20 km kaugusel on veel üks Märjamaa. Teeäärsest võsast tatsas välja karu, kes kratsis tagumikku ja tegi siis autos olijate suunas sündsusetu žesti. Korraks tekkis kole mõte, et see on sama karu, kelle juurde Kurgjärvet otsides satuti. Õnneks vist ikka ei olnud.
Mis siis ikka. Kui järgmine Märjamaa siis järgmine Märjamaa. Keskerakonna poe ees seisev mees paistis üsna üllatunud olevat, ent manas siis naeratuse näole. Tema suu liikumise järgi võis oletada, et ta hüüdis: "Kook on juba ahjus!". Kiste andis järsult gaasi ja auto vahetas käigu alla.
Küberlaste dokumendipeitmissüsteemis levitatud kvartalikokkutuleku päevaplaanis oli kirjas:
*Ärasõit Tallinnast ca 09.45, Tartust ca 7.00.
* 10.30 – saabumine ja hommikukohv
Saabumisega läks nii, et päris selleks ajaks kohale ei jõutud. Aga et päevakorra järgmise punkti, programmi tutvustuseni oli veel veidi aega, sai isegi natuke ringi vaadata, enne kui "päris asi" lahti läks. Päkapikuküla, vaat mis see oli. Tillukesed majakesed puistatud künklikule maastikule. Enne kvartalikokkutulekut oli Ariel igaks juhuks google'ist Roosta kohta infot otsinud. "Roosta seksipeol jäis seksist puudu" kuulutas elu24.ee artikkel. Njah. Loogiline. Katused oleks ju pealt lennanud.
Peahoone oli siiski suurem ja saal mahutas kenasti kogu kokkutulnud küberpere. Programmi alustati ülevaatega esimesest kvartalist ja uute inimeste tutvustamisega, järgnesid töörahulolu ja kommunikatsiooni uurimuse tulemused. Esimese kohaselt on küberid ühed üsna rahulolevad elukad, teine tõestas vaid, et on lugematu arv viise teha protsentarvutusi nii, et neist mitte muhvigi kasu pole. Järgmisena tuli tulemuspalkade arvutamise teema. Sellega tundus olevat sedapidi, et poolt on kõik, aga ühtegi konkreetset algoritmi arvutamiseks ei oska keegi välja pakkuda. Oletus, et vähemalt tolliprojektides osalejad hakkavad mingil hetkel tulemuspalka saama jäi seniks õhku rippuma kuni ühes viimastest ettekannetest turundusjuht R. Üperaal mulli puruks lasi, teatades kindlameelselt: "Raha ei ole."
Lasnud publikul mõnda aega tekkinud paanikas ujuda ja õhku ahmida, hüppas ta äkki rõõmsalt ja hõiskas: "Aprill!"
"Narr. Kes siis 8. aprillil aprillinalju teeb," pomises keegi lõpuks.
"Aga vaat kui hästi mõjub! Suutäis naeru pikendab elu päeva võrra!" teatas naljahammas ja lahkus naeru pugistades vasakule.
Edasine päevakord:
* 12.30-13.00: majutus
* 13.00-13.30: lõunasöök
* 13.30-15.30: tegevused vabas õhus.
Lõunasöök oli üsna tore. Tase oli veidi teistsugune kui Kurgjärve pioneerilaagris, kus kokad küsisid: "Me teeme tatraputru, sooje viinereid ja teed. Olete ju rahul?", ise seejuures kavalal ilmel pudrunuiasid silitades. Pudrunuiad olid suured ja...ogalised.
Majutumise käigus aga selgus, et eelmised elanikud olid ilmselt põhjapoolsetest piirkondadest pärit pikkkarv-päkapikud olnud. Toatemperatuur oli selline, mille juures hingeaur toredalt mööda tuba ujus ja siis akendele jäälilli üritas teha. Ariel keeras kõik leitud elektriradiaatorid täisvõimsusele ja lahkus huvitavamat tegevust otsima kui krõnksuks külmumine.
Tuli välja, et ühes nurgataguses leidus piljardilaud, ja testimisjuhil õnnestus Ariel lõpuks mängima meelitada.
"Ma pole kunagi mänginud," üritas Ariel küll vastu puigelda, ent abi sest polnud.
"Ära muretse, kriiti ei ole. Tõenäosus, et ma mõne löögi ära soperdan, on täiesti olemas," lohutas Rasmus.
Kriidi puudumise tõttu hoopis teises suunas liikunud pallid tõid kaasa selle, et esimesed 4 lööki läksid sisse. Teine mäng õnnestus Arielil juba võita.
"Kas sa oled üks neist tüüpidest, kes roomavad piljardisaali, ise maani täis, väidavad, et on algajad ja teevad peale kolmandat kaotust ettepaneku suuremate summade peale mängida?" kortsutas Rasmus kulmu.
"Ei," vastas Ariel, "aga mõte on hea. Ja seejärel proovin õnne kaardimängus"
Kahjuks jäi mäng selleks korraks pooleli, sest saabus aeg uuesti ettekandeid kuulama minna. Kõigepealt rääkis teadusdirektor Laud teadustöö paremast korraldusest, seejärel Buldas ja Willemson turvaanalüüsi ründepuudest.
"Tõstke käsi, kes aru saab, millest ma räägin," üllatas Willemson peale pooletunnist sõnavalangut publikut. Tõusis vaid üks käsi. See oli kinnitatud teadusdirektori külge.
Kõik järgmised ettekanded magas liiga-kuradima-vara tõusnud Ariel südamerahuga maha ja ärkas alles õhtusöögiks, mis oli 19.00 Kuigi ilm oli uskumatult ilus ja soe ("Näe, mumm," pomises Ariel, ja maipõrnikas sumises vastuseks), otsustas Ariel ka õhtustest meelelahutustest mitte osa võtta, sest jägmisel hommikul ju vaja jälle vara tõusta. Hommikusöök oli ette nähtud kella kaheksaks.
Järgmine päev möödus koolituste tähe all. Huvitavamad olid talitlusreeglite keele Burula tutvustus, mis rikastatud vilkuvate värviliste tekstide, huilete ja "me loop'ime seda maailma lõpuni"-buratiinomuusikaga, ning Väljamäe ettekanne Visual Paradigmi kohta, mis jäi meelde seetõttu, et ei öeldud ühtegi sõna, ei näidatud ühtegi slaidi. Tuleb kordamisele ka järgmisel kokkutulekul.
Veerand neljaks saadi kõige plaanituga kenasti ühele poole ja võis suuna kodu poole võtta. Sõit oli pikk ja igav.
Märjamaast hoidis kiste eemale.
Edit (pjäff): Paarkümmend kilomeetrit enne Tartut võis tee ääres istumas näha toredat, siidkarvalist rebast, kel veider muie näol. Loodetavasti oli tal asja ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar