Kanäe, ei uppunudki ära. Kuigi instruktor üritas enne teele asumist natuke hirmutada, jagades juhtnööre selle kohta kuidas külma vette kukkudes krampidest üle saada, oli tegelik kummipaadis kulgemine sama pingeline kui jalutuskäik pargis. Ainukeseke kokkupuuteks veega jäid need paar uljamat tilka, mis üle serva sisse vupsasid. Start millalgi poole ühe paiku, villid, paus seljanka ja teega, finiš 16 km hiljem. Kuueks kenasti tagasi Tartus. Peale väikeste jõnksude (jällegi, tegelikkus oli igavam kui algne hirmutamine, langus võis vast pool meetrit olla, aga isegi see võib liialdus olla), mille järel sõit mõnda aega selg ees käis, paari kivi otsa kinni jäämise ja mõne takistuse alt läbi mahtumiseks paadis kõhutamise polegi midagi esile tuua. Kõige ohtlikumateks asjadeks osutusid koerad. Üks lärmas sõidu alguses kaldal, mis tähendas, et ei mingit põgenemist neile, kes aerutada ei viitsi, teine oli vahepeatuses, ajas käpad taeva poole ja nurus tähelepanu. Esimene oli korraldaja sõnade kohaselt kanuutajate, parvetajate, paaditajate ja teiste kahtlaste tegelaste poolt kurjaks aetud, ju siis on mõnel inimesel eluks hädavajalik koeri aeruga torkida, teine oli küll nunnu, ent paiskas iga liigutusega õhku udupilve, mis ei pruukinud, aga tõenäoliselt ikkagi koosnes kirpudest.
Ja koerateemal jätkates: täna oli Tarbija24-s nupuke reporter.ee videolõiguga, Raul Sulbi on sinna toimetanud järgmise väite: "Eestis ei tohi pime koos juhtkoeraga siseneda kauplusse, ühistransporti ega toitlustusasutusse." Millegipärast on mul meeles, et linnaliinibussis seintele kleebitud keelan-käsen-poon-ja-lasen nimekirjas oli öeldud, et pimedate juhtkoertele on sõit tasuta. Läksin igaks juhuks aadressile tartu.ee ja leidsin sealt määruse, mille nimeks "Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja kehtestamine"
§ 6. Sõitja õigused ja kohustused
(1) Sõitjal on õigus:
5) vedada koera. Koer peab olema lõastatud ja suukorviga, v.a pimeda juhtkoer
(2) Sõitja on kohustatud:
5) tagama, et temaga kaasasolev koer ei sega teisi sõitjaid
§ 7. Sõidu eest tasumine
(15) Valla- ja linnaliinidel koera veo eest tasu ei võeta. Koera vedu, v.a sülekoer ja pimeda juhtkoer, maakonna- ja kaugliinidel on tasuline.
Tartu.ee-s rippuv määrus pärineb tegelikult aastas 2002. Riigiteataja käesolevast aastast muudab tasustamise kohta käiva:
(18) Koera veo eest liiniveol, v.a pimeda juhtkoer, võib vedaja tasu võtta vastavalt kehtestatud korrale.
Mida sellest kõigest nüüd järeldada? Koerad võivad bussis sõita, juhtkoerad ei või? Juhtkoerad võivad bussis sõita, peaasi, et pime nendega kaasa ei lähe? Kas nägijad võivad pimeda juhtkoeraga bussi siseneda (pime tuleb teisest uksest?) või on see ka neile keelatud? Tõenäoliselt peavad juhtkoera bussi sisenemisel ikka kõik teised väljuma, nii pimedad kui nägijad. Ka bussijuht. Rooli taha asub siis juhtkoer, kes koeraküpsiste eest sõiduõigust tõendavaid dokumente väljastab (kuues eksemplaris). Liini kasumlikkuse pärast südame valutamine jääb muidugi Margus "Auh! Kus mu ministriküpsis on?" Hansoni õlgadele.
Ja koerateema lõpetuseks - Kanal2 (HUI) näitab nüüd uut ja ülipõnevat sarja "Surmaüksus", mille sisuks on vaprate vene eriüksuslaste ennastsalgav võitlus tšetšeeni terroristide vastu. Kohustuslik kõigile juhtkoertele.
teisipäev, 29. aprill 2008
pühapäev, 27. aprill 2008
Pidu ja pillerkaar
See oli millalgi aasta alguses, jaanuaris vist, kui küberite postkasti sadasid palved vastata sisekommunikatsiooni ja töörahulolu puudutavatele küsimustikele. Õigupoolest küll käsud, mitte palved, aga mittevastajaid maha ei lastud, sest muidu oleks küberlaste arv enam-vähem poole võrra vähenenud. Sisekommunikatsiooni uuriv küsimustik oli tegelikult nõme, kui leebelt väljenduda. Valikvastused, nendel harvadel juhtudel kui oli võimalik vastata "ei oska öelda", khm, ei olnud see tegelikult võimalik, nagu hiljem kokkuvõtteid tehes selgus, vastus "jah" oli lukku pandud ja muuta ei olnud võimalik. "Kas sinu arvates on probleeme blaah boast blaah blaah?" - "Jah." "Vali viis kõige probleemsemat valdkonda küberis? (Jah, sa pead, muidu kuvame veateate (nummismaili)". Töörahulolu küsimustik oli toredam, seal oli võimalus vabalt väljenduda ja seda ka küberid usinalt kasutasid, protsentide arvutamise ja graafikute joonistamise tegi see, tõsi küll, üsna keeruliseks. Millegipärast ei langenud mõlemas küsimuses olnud küsimuste puhul need protsendid kokku. Igatahes, üks küsimus oli selle kohta, kas ollakse teadlik küberlastele pakutavatest hüvedest. Vaid umbes kaks kuud tööl olnuna sai lahtrisse rahulikult kirjutada "Pole aimugi, aga loodetavasti antakse võimalus välja uurida kui huvi peaks tekkima." Või midagi sarnast, täpset sõnastust enam ei mäleta.
Õige vastuse sellele küsimusele sain katseaja lõpus. Ja üks hüvedest on igasugused toredad ühisüritused, nagu nt. kvartalikokkutulekud (kohustuslikud), mis toimuvad umbes kord kuus või tihemini (nii vähemalt tundub). Ja mitte ainult. 9. mail näiteks on kübersünnipäev, mille kellegi kurikaval aju otsustas korraldada stiilipeona. "Tulge kõik kauboina või muidu seisan hiljem puiklejatega tolmusel linnatänaval vastakuti, näpud valmis poolemeetrist revolvrit haarama." No tore, stiilipidu siis stiilipidu. Mida on vaja, et olla piisavalt kauboi, et auhind võita? Mida on vaja, et panna võimalikult palju ajusid välja vurtsama, et edaspidi lastaks inimestel rahus olla ja sünnipäeval lihtsalt juua vms mida normaalsed inimesed teevad? Ruuduline särk? Kaelarätt? Küünarnukini kummikindad? Erkroosa, karvase äärega kaabu, mille led-tulukesed ära näitavad, kes küberitest langetõbisemad on? Puust püstol, mis näeb välja kui Lärmakas Kilk filmist "Mehed mustas"? Rotilõks, milles koibapidi karvane mängulehm? Tequila ja odavad sigarid ja pidurdamatu ropendamine? Kõik muud nutikad ettepanekud on muidugi teretulnud, peaasi et nad liiga kalliks ei lähe, nii varustuse soetamisel kui hiljem avaliku korra rikkumise eest trahvide maksmisel.
Või siis...Nevermind. Küber on ilmselt juba ära jaganud, kes töötajatest sülemisse sulanduda ei armasta, sest teisipäeval korraldatakse seoses ühe tolliprojekti eduka lõpuga veel üks ühisüritus, mille sisuks on kahtlase väärtusega veesõidukiga kärestikulist jõge mööda sõitmine. Kui siia blooogi enam sissekandeid ei lisandu, siis ärge imestage. Suu on lihtsalt vett täis. (Või läks pidu ja pillerkaar veidi ebatervislikult liiale. Tartu kevadpäevade teatmikus on näiteks kava päevade kaupa: kolmapäev, 30. aprill; neljapäev, 30. aprill; neljapäev, 1. mai. Tartlastel on vist kombeks kalendergi segi juua...)
Õige vastuse sellele küsimusele sain katseaja lõpus. Ja üks hüvedest on igasugused toredad ühisüritused, nagu nt. kvartalikokkutulekud (kohustuslikud), mis toimuvad umbes kord kuus või tihemini (nii vähemalt tundub). Ja mitte ainult. 9. mail näiteks on kübersünnipäev, mille kellegi kurikaval aju otsustas korraldada stiilipeona. "Tulge kõik kauboina või muidu seisan hiljem puiklejatega tolmusel linnatänaval vastakuti, näpud valmis poolemeetrist revolvrit haarama." No tore, stiilipidu siis stiilipidu. Mida on vaja, et olla piisavalt kauboi, et auhind võita? Mida on vaja, et panna võimalikult palju ajusid välja vurtsama, et edaspidi lastaks inimestel rahus olla ja sünnipäeval lihtsalt juua vms mida normaalsed inimesed teevad? Ruuduline särk? Kaelarätt? Küünarnukini kummikindad? Erkroosa, karvase äärega kaabu, mille led-tulukesed ära näitavad, kes küberitest langetõbisemad on? Puust püstol, mis näeb välja kui Lärmakas Kilk filmist "Mehed mustas"? Rotilõks, milles koibapidi karvane mängulehm? Tequila ja odavad sigarid ja pidurdamatu ropendamine? Kõik muud nutikad ettepanekud on muidugi teretulnud, peaasi et nad liiga kalliks ei lähe, nii varustuse soetamisel kui hiljem avaliku korra rikkumise eest trahvide maksmisel.
Või siis...Nevermind. Küber on ilmselt juba ära jaganud, kes töötajatest sülemisse sulanduda ei armasta, sest teisipäeval korraldatakse seoses ühe tolliprojekti eduka lõpuga veel üks ühisüritus, mille sisuks on kahtlase väärtusega veesõidukiga kärestikulist jõge mööda sõitmine. Kui siia blooogi enam sissekandeid ei lisandu, siis ärge imestage. Suu on lihtsalt vett täis. (Või läks pidu ja pillerkaar veidi ebatervislikult liiale. Tartu kevadpäevade teatmikus on näiteks kava päevade kaupa: kolmapäev, 30. aprill; neljapäev, 30. aprill; neljapäev, 1. mai. Tartlastel on vist kombeks kalendergi segi juua...)
esmaspäev, 21. aprill 2008
Ei julge koju minna, näkää. Eiei.
Hea tõestus sellele, et väljas on suur suvi, on kübermaja sisetemperatuur. Esimene asi hommikul on aknani joosta ja see lahti lüüa, endal kuklakarvad kärssamas. Tõenäoliselt mõjub päike loomu poolest külmaverelistele eestlastele hävitavalt - lahtisest aknast sisse trügivate häälte järgi võiks arvata, et Tartu on tõepoolest Emajõe Chicago, sireenid uluvad vahetpidamata ja tänavatel lainetab meri, kuum ja punane.
Nii ei saagi Ariel kontori kaitsvast embusest väljuda, siin on vaid katuseaknad ja uksed hoitakse hoolikalt lukus. Mitte et ta midagi kriminaalset teinud oleks, ent Ariel on vaid 1.62 pikk, politseinikud aga pikad, pikad, pikad... Mine tea mis kõik juhtuda võib. Vaid öö varjus saab välja hiilida, et kibekähku natuke toitu otsida (öösiti on millegipärast vaikne, ju siis kurjategijad magavad).
Ja igaks juhuks on Arielil ka malakas, mille ta ühe suure pargipuu küljest lahti näris, et seda hellalt kaisus hoides kõikjal kaasas kanda. Kord kodus olles pani ta selle käest, hetk hiljem kostis ukse tagant röhkimist ja mörinat, siis lendas see pilbasteks ja sisse marssisid Joseph Mengele Juunior Juunior ja Neonatsionalistlik Puhkpillikvartett, kõigil kaheraudsed ghettoblasterid seljas. Käes kandsid nad hiiglaslikku roosat plakatit kirjaga "Hiired eal ei maga". Püüdes nende tähelepanu kõrvale juhtida hüüatas Ariel "Scheisse! Die Medikopter kommt!", näitas näpuga aknale ja üritas ise kibekähku põgenemiseks põrandasse auku kratsida. Kuid oli juba hilja. "Kook on ahjus," ütles Mengele kohutava aktsendiga ja lisas siis: "Regression test, ja!"
Ja kui puhkpillikvartett viisi üles võttis, alustas Juunior Juunior laulu:
How come I end up where I started?
How come I end up where I went wrong?
Won't take my eyes off the ball again
You reel me out then you cut the string
How come I end up where I started?
How come I end up where I went wrong?
I won't take my eyes off the ball again
First you reel me out and then you cut the string
You used to be alright
What happened?
Did the cat get your tongue?
Did your string come undone?
One by one
One by one
It comes to us all
It's as soft as your pillow
You used to be alright
What happened
Et cetera, et cetera
Facts for whatever
Fifteen steps
Then you'll die
Nii ei saagi Ariel kontori kaitsvast embusest väljuda, siin on vaid katuseaknad ja uksed hoitakse hoolikalt lukus. Mitte et ta midagi kriminaalset teinud oleks, ent Ariel on vaid 1.62 pikk, politseinikud aga pikad, pikad, pikad... Mine tea mis kõik juhtuda võib. Vaid öö varjus saab välja hiilida, et kibekähku natuke toitu otsida (öösiti on millegipärast vaikne, ju siis kurjategijad magavad).
Ja igaks juhuks on Arielil ka malakas, mille ta ühe suure pargipuu küljest lahti näris, et seda hellalt kaisus hoides kõikjal kaasas kanda. Kord kodus olles pani ta selle käest, hetk hiljem kostis ukse tagant röhkimist ja mörinat, siis lendas see pilbasteks ja sisse marssisid Joseph Mengele Juunior Juunior ja Neonatsionalistlik Puhkpillikvartett, kõigil kaheraudsed ghettoblasterid seljas. Käes kandsid nad hiiglaslikku roosat plakatit kirjaga "Hiired eal ei maga". Püüdes nende tähelepanu kõrvale juhtida hüüatas Ariel "Scheisse! Die Medikopter kommt!", näitas näpuga aknale ja üritas ise kibekähku põgenemiseks põrandasse auku kratsida. Kuid oli juba hilja. "Kook on ahjus," ütles Mengele kohutava aktsendiga ja lisas siis: "Regression test, ja!"
Ja kui puhkpillikvartett viisi üles võttis, alustas Juunior Juunior laulu:
How come I end up where I started?
How come I end up where I went wrong?
Won't take my eyes off the ball again
You reel me out then you cut the string
How come I end up where I started?
How come I end up where I went wrong?
I won't take my eyes off the ball again
First you reel me out and then you cut the string
You used to be alright
What happened?
Did the cat get your tongue?
Did your string come undone?
One by one
One by one
It comes to us all
It's as soft as your pillow
You used to be alright
What happened
Et cetera, et cetera
Facts for whatever
Fifteen steps
Then you'll die
reede, 18. aprill 2008
Tegelikult võiks Lays läpaka asemel ju raha kinkida...?
Eilsel filmiõhtul Face'i, Bono ja H'omo seltsis vupsas krõpsupakist välja väike sedelike, mis teatas, et Lays loosib välja 62 sülearvutit.
"Nii palju?" imestati. "See läheb päris kõvasti maksma neile."
Nooh...
Üritasin antud mudeli kohta mingit infot leida ja google tagastas nii vähe vastuseid kui suutis. Suur osa neist rääkis, et läpakas on Eestis müügil. Jah, need kes selle Lays'ilt kingiks saanud on, üritavad sellest millegipärast lahti saada. Üsna kiiresti, umbes 7000 krooniga. Kaasa saab aastase garantii ja osta.ee's on millegipärast poolakeelsed tehnilised andmed. Lays ise annab nende serverist ka inglisekeelse pdf-i, mis ütleb:
Opsüsteem: Genuine Windows Vista® Home Basic 32-bit
Protsessor: Intel® Celeron® M Processor 540, 1.86 GHz, Level 2 cache 1 MB
Mälu: 1024 MB (2 x 512 MB), supports up to 1 GB DDR2 memory
Kõvaketas: 120 GB SATA Hard Disk Drive 5400 rpm, up to 9 GB partition for system recovery
Monitor: 15.4” WXGA High Definition BrightView Widescreen
Resolutsioon: 1280 x 800
Graafikakaart: Intel® Graphics Media Accelerator X3100 (up to 251 MB total available graphics memory)
Liidesed:3 USB 2.0, 1 VGA port, 1 RJ11 modem connector, 1 RJ45 ethernet connector, S-video TV out, 1 headphones-out, 1 mic-in
Kaal: 3.10 kg
Mõõdud: 35.70 cm * 25.70 cm * 2.54 cm (3,96 cm)
Mina küll ei saa aru, mis selles läpakas nii halba on. Kas ma võtan taskust loosikupongi ja sisestan andmed nende veebilehele? Hmmm. Võttes arvesse tuttava pogenisti häid kogemusi ta Säästukompaktiga, siis...
"Nii palju?" imestati. "See läheb päris kõvasti maksma neile."
Nooh...
Üritasin antud mudeli kohta mingit infot leida ja google tagastas nii vähe vastuseid kui suutis. Suur osa neist rääkis, et läpakas on Eestis müügil. Jah, need kes selle Lays'ilt kingiks saanud on, üritavad sellest millegipärast lahti saada. Üsna kiiresti, umbes 7000 krooniga. Kaasa saab aastase garantii ja osta.ee's on millegipärast poolakeelsed tehnilised andmed. Lays ise annab nende serverist ka inglisekeelse pdf-i, mis ütleb:
Opsüsteem: Genuine Windows Vista® Home Basic 32-bit
Protsessor: Intel® Celeron® M Processor 540, 1.86 GHz, Level 2 cache 1 MB
Mälu: 1024 MB (2 x 512 MB), supports up to 1 GB DDR2 memory
Kõvaketas: 120 GB SATA Hard Disk Drive 5400 rpm, up to 9 GB partition for system recovery
Monitor: 15.4” WXGA High Definition BrightView Widescreen
Resolutsioon: 1280 x 800
Graafikakaart: Intel® Graphics Media Accelerator X3100 (up to 251 MB total available graphics memory)
Liidesed:3 USB 2.0, 1 VGA port, 1 RJ11 modem connector, 1 RJ45 ethernet connector, S-video TV out, 1 headphones-out, 1 mic-in
Kaal: 3.10 kg
Mõõdud: 35.70 cm * 25.70 cm * 2.54 cm (3,96 cm)
Mina küll ei saa aru, mis selles läpakas nii halba on. Kas ma võtan taskust loosikupongi ja sisestan andmed nende veebilehele? Hmmm. Võttes arvesse tuttava pogenisti häid kogemusi ta Säästukompaktiga, siis...
kolmapäev, 16. aprill 2008
0 soovitust mu 16-aastasele minale
Mööda blogardeid kappab järjekordne blogimäng. Üsna huvitav on jälgida selle ajuviiruse levimist ja proovida ennustada, kes järgmisena pihta võiks saada kuni...jõllitad ise teatepulka. Oleks võinud ette näha? Eemmm...ei. Mina arvasin, et mul ripub üsna suur ja kaugelt loetav silt küljes, millel kirjas: "Mis on kohustuslik, pole vahva." Aga näe, ju siis on ära kukkunud. Peaks vist uue tegema. Kuidas kõlaks "Miski, mis vajab järele mõtlemist, pole vahva"?
Vaata kuidas tahad, "10 soovitust minu 16-aastasele minale"-teatepulk on asjandus, mille ma mitte ainult maha ei pillaks, vaid mataks maha ja tambiks kõige kuue jalaga augu äärmiselt hoolikalt kinni. Isegi küsimus, mida ma muudaks kui saaksin päeva jagu ajas tagasi minna, paneks järjekindlal pealekäimisel pigem tulevikku vaatama ja see tulevik oleks täis verd ja vägivalda.
Ja isegi kui ma kuuluks nende hulka, kellele meeldib mingi psühhoanalüüs-blaablaa-sisevaatlused-blaablaa-värk, ei tõuseks mu käsi pulka kellegi pihta viskama.
"Pulk? Sa annad mulle mingi pulga ja ma pean sellega midagi tegema?"
"Ähäh. Ma mõtlesin, et see meeldiks sulle."
"Aga ei meeldi ju, kas sa seda kellelegi teisele ei saaks suunata."
"Ei. Kindlasti mitte."
"No aitäh!"
"Võta heaks. Pean sind edaspidigi meeles."
*Hiigelsuur plakat kirjaga "Tsenseeritud", mille taga võib aimata verd ja vägivalda*
Refxi kirjapandutest kerisin diagonaalis üle, silma jäi viimane:
"10. Kui keegi, näiteks mina, tuleb sulle kunagi kaela oma kümne soovitusega, siis saada ta lihtsalt kuradile ja..." Üsna hea nõuanne ju.
And now something completely different:
blog.ip.uu, sinu lehtedel kepsutamine on pikema perioodi vältel üsna frustreeriv kogemus. Kui vasakul jooksvate uute postituste juures korduvalt "Edasi" klikkida ja lõpuks mõnda silmajäänud posti lugeda, pole mingit võimalust ajaloos tagasi liikuda. Ülemisel ribal oleva blog.tr.ee logo puutumine kuvab avalehe kõige uuemate postitustega, brauseri back-nupp kuvab avalehe uuemate postitustega. Ei mingit postituste 120-160 vms vaatamist ilma kogu rada uuesti läbimata. Iga natukese aja tagant "kukud puu otsast alla". Urghh. Milleks kogu see ajalugu kui sellele mingit mõistlikku kasutust ei leia?
Vaata kuidas tahad, "10 soovitust minu 16-aastasele minale"-teatepulk on asjandus, mille ma mitte ainult maha ei pillaks, vaid mataks maha ja tambiks kõige kuue jalaga augu äärmiselt hoolikalt kinni. Isegi küsimus, mida ma muudaks kui saaksin päeva jagu ajas tagasi minna, paneks järjekindlal pealekäimisel pigem tulevikku vaatama ja see tulevik oleks täis verd ja vägivalda.
Ja isegi kui ma kuuluks nende hulka, kellele meeldib mingi psühhoanalüüs-blaablaa-sisevaatlused-blaablaa-värk, ei tõuseks mu käsi pulka kellegi pihta viskama.
*Hiigelsuur plakat kirjaga "Tsenseeritud", mille taga võib aimata verd ja vägivalda*
Refxi kirjapandutest kerisin diagonaalis üle, silma jäi viimane:
"10. Kui keegi, näiteks mina, tuleb sulle kunagi kaela oma kümne soovitusega, siis saada ta lihtsalt kuradile ja..." Üsna hea nõuanne ju.
And now something completely different:
blog.ip.uu, sinu lehtedel kepsutamine on pikema perioodi vältel üsna frustreeriv kogemus. Kui vasakul jooksvate uute postituste juures korduvalt "Edasi" klikkida ja lõpuks mõnda silmajäänud posti lugeda, pole mingit võimalust ajaloos tagasi liikuda. Ülemisel ribal oleva blog.tr.ee logo puutumine kuvab avalehe kõige uuemate postitustega, brauseri back-nupp kuvab avalehe uuemate postitustega. Ei mingit postituste 120-160 vms vaatamist ilma kogu rada uuesti läbimata. Iga natukese aja tagant "kukud puu otsast alla". Urghh. Milleks kogu see ajalugu kui sellele mingit mõistlikku kasutust ei leia?
neljapäev, 10. aprill 2008
Kvartalkübernaja unnd Akta Roosen
"Jälle?" imestas Vanqish. "Alles sa ju käisid."
Tõsi. Kvartalikokkutulekud toimuvad kahtlaselt tihti. Eelmisest korrast Kurgjärvel on vaid paar päeva möödas. Aga teatud põhjustel selle kohta blogipotsu veel ei ole ja pole üldse kindel, kas tulebki (nädal hiljem sissekande tegemine on juba rääkimine vanast asjast)
Alustagem siis Roostast.
Alustagem poole seitsmest hommikul, mil Ariel läbi tühja Tartu vantsis. Sel kellajal tundub linn hoooopis teistsugune. Silma jäävad asjad, millele sa varem tähelepanu pole pööranud. Kõige toredam leid oli tilluke ümmargune putka Plasku juures, millel kiri "Sisevalve". Ariel oletas, et ju seal siis seisab keegi keskendunult seina põrnitsedes ja teostab sisevalvet. Ühtegi akent või avaust ehitisel ei paistnud. Sisevalveks ideaalne. Vastu tornikest visatud kivile järgnes vaikus. Ju siis hoidis sisevalvaja püüdlikult hinge kinni. Ariel läks edasi.
Cyberi kontori juurde, kust autod startima pidid, jõudis ta kahtlaselt vara. Parkla oli tühi, ühtegi kaasootajat ei paistnud. Kistet, kes oli loobunud nii lipsust kui BMW-st, Ariel ei näinud. Ei kuulnud samuti, kõrvaklapid on lihtsalt liiga head, hoo pidurdas alles see, et kiste püksisääre küljes rippudes järel lohises.
"Noh? Kuhu sa tormad?" imestas kiste.
"Ma jõudsin varem," oli Arieli napisõnaline vastus.
Veerand tunni pärast jõudsid kohale ka ülejäänud kaks, kes kiste autosse pidid mahtuma, ja sõit sai alata. Kuna Ariel polnud ei juht ega kaardilugeja, sai ta muusikat nautides silmad kinni lasta ja ainult aeg-ajalt kiigata, kas ehk midagi huvitavat on. Selle põhjal, et kaardilugeja töövahendiks oli Google Mapsist saadud väljatrükk, mis põnevate olukordade loomiseks oli tehtud umbes postmargi mõõtu, võis oletada, et enne Roostale jõudmist võiks nagu midagi juhtuma hakata.
Silmad tegi Ariel lahti alles Märjamaal. Mitte sellepärast, et auto oleks kuhugi põllule mööda vagusid rappuma sattunud või oleksid juht ja kaardilugeja edasise sõidusuuna pärast kisklema
hakanud. Pigem oli asi tuvastamatus, ent kahtlases muutuses välismaailmas. Veider pinevus, mingi tundmatu energia.
Auto veeres aeglaselt läbi alevi.
"Pripjat..." pomises Ariel, nina vastu ukseklaasi surutud.
"Me peame siit minema pääsema," oli ta kindel, kui nägu hoonet, millel kiri "KESKERAKOND". Teine silt samal majal väitis, et seal asub pood nimega "Saed ja rattad."
"Pood?" imestas Ariel. "Kas keegi müüb Keskerakonda? Kas Keskerakond müüb midagi? Kas Keskerakond ostab midagi?"
Ta pilgutas hämmelduses silmi ja nägi siis, et kiri "Saed ja rattad" on roostekarva värviga maha tõmmatud ning kirjutatud asemele "Hiired ja traktorid."
"Hiired ja traktorid," pomises ta omaette, "hiired ja traktorid, kõigepealt traktorid, kõigepealt traktorid."
Siis jõudsid nad asulast välja ja õudne lumm lõppes.
Sõit Roosta oletatava asukoha suunas oli juba tükk aega kestnud kui hakkasid tekkima esimesed kahtlused, et kõikidest teedest, mis Roostasse viivad, on just väljavalitu vähemalt natuke vale.
"Ma tean, et plaan oli mööda väiksemat teed lõigata, aga see on juba liiga markkomärtin," arvas kiste. Kristo uuris hoolega postmarki ja kehitas siis õlgu.
Viimaks sai markkomärtin läbi ja jõuti ristumisele mingi suurema teega. Kaardi kohaselt tuli minna vasakule, aga natukese aja pärast hakkas ka see kõhklusi tekitama. Auto pöörati ümber ja sõideti tagasi, silte uurima. Teeviidal olid kirjad "Tallinn", "Pärnu" ja..."Märjamaa". Ehk siis - kui tulla Märjamaalt siis jõuad sildini, mis väidab, et kusagil vasakul umbes 20 km kaugusel on veel üks Märjamaa. Teeäärsest võsast tatsas välja karu, kes kratsis tagumikku ja tegi siis autos olijate suunas sündsusetu žesti. Korraks tekkis kole mõte, et see on sama karu, kelle juurde Kurgjärvet otsides satuti. Õnneks vist ikka ei olnud.
Mis siis ikka. Kui järgmine Märjamaa siis järgmine Märjamaa. Keskerakonna poe ees seisev mees paistis üsna üllatunud olevat, ent manas siis naeratuse näole. Tema suu liikumise järgi võis oletada, et ta hüüdis: "Kook on juba ahjus!". Kiste andis järsult gaasi ja auto vahetas käigu alla.
Küberlaste dokumendipeitmissüsteemis levitatud kvartalikokkutuleku päevaplaanis oli kirjas:
*Ärasõit Tallinnast ca 09.45, Tartust ca 7.00.
* 10.30 – saabumine ja hommikukohv
Saabumisega läks nii, et päris selleks ajaks kohale ei jõutud. Aga et päevakorra järgmise punkti, programmi tutvustuseni oli veel veidi aega, sai isegi natuke ringi vaadata, enne kui "päris asi" lahti läks. Päkapikuküla, vaat mis see oli. Tillukesed majakesed puistatud künklikule maastikule. Enne kvartalikokkutulekut oli Ariel igaks juhuks google'ist Roosta kohta infot otsinud. "Roosta seksipeol jäis seksist puudu" kuulutas elu24.ee artikkel. Njah. Loogiline. Katused oleks ju pealt lennanud.
Peahoone oli siiski suurem ja saal mahutas kenasti kogu kokkutulnud küberpere. Programmi alustati ülevaatega esimesest kvartalist ja uute inimeste tutvustamisega, järgnesid töörahulolu ja kommunikatsiooni uurimuse tulemused. Esimese kohaselt on küberid ühed üsna rahulolevad elukad, teine tõestas vaid, et on lugematu arv viise teha protsentarvutusi nii, et neist mitte muhvigi kasu pole. Järgmisena tuli tulemuspalkade arvutamise teema. Sellega tundus olevat sedapidi, et poolt on kõik, aga ühtegi konkreetset algoritmi arvutamiseks ei oska keegi välja pakkuda. Oletus, et vähemalt tolliprojektides osalejad hakkavad mingil hetkel tulemuspalka saama jäi seniks õhku rippuma kuni ühes viimastest ettekannetest turundusjuht R. Üperaal mulli puruks lasi, teatades kindlameelselt: "Raha ei ole."
Lasnud publikul mõnda aega tekkinud paanikas ujuda ja õhku ahmida, hüppas ta äkki rõõmsalt ja hõiskas: "Aprill!"
"Narr. Kes siis 8. aprillil aprillinalju teeb," pomises keegi lõpuks.
"Aga vaat kui hästi mõjub! Suutäis naeru pikendab elu päeva võrra!" teatas naljahammas ja lahkus naeru pugistades vasakule.
Edasine päevakord:
* 12.30-13.00: majutus
* 13.00-13.30: lõunasöök
* 13.30-15.30: tegevused vabas õhus.
Lõunasöök oli üsna tore. Tase oli veidi teistsugune kui Kurgjärve pioneerilaagris, kus kokad küsisid: "Me teeme tatraputru, sooje viinereid ja teed. Olete ju rahul?", ise seejuures kavalal ilmel pudrunuiasid silitades. Pudrunuiad olid suured ja...ogalised.
Majutumise käigus aga selgus, et eelmised elanikud olid ilmselt põhjapoolsetest piirkondadest pärit pikkkarv-päkapikud olnud. Toatemperatuur oli selline, mille juures hingeaur toredalt mööda tuba ujus ja siis akendele jäälilli üritas teha. Ariel keeras kõik leitud elektriradiaatorid täisvõimsusele ja lahkus huvitavamat tegevust otsima kui krõnksuks külmumine.
Tuli välja, et ühes nurgataguses leidus piljardilaud, ja testimisjuhil õnnestus Ariel lõpuks mängima meelitada.
"Ma pole kunagi mänginud," üritas Ariel küll vastu puigelda, ent abi sest polnud.
"Ära muretse, kriiti ei ole. Tõenäosus, et ma mõne löögi ära soperdan, on täiesti olemas," lohutas Rasmus.
Kriidi puudumise tõttu hoopis teises suunas liikunud pallid tõid kaasa selle, et esimesed 4 lööki läksid sisse. Teine mäng õnnestus Arielil juba võita.
"Kas sa oled üks neist tüüpidest, kes roomavad piljardisaali, ise maani täis, väidavad, et on algajad ja teevad peale kolmandat kaotust ettepaneku suuremate summade peale mängida?" kortsutas Rasmus kulmu.
"Ei," vastas Ariel, "aga mõte on hea. Ja seejärel proovin õnne kaardimängus"
Kahjuks jäi mäng selleks korraks pooleli, sest saabus aeg uuesti ettekandeid kuulama minna. Kõigepealt rääkis teadusdirektor Laud teadustöö paremast korraldusest, seejärel Buldas ja Willemson turvaanalüüsi ründepuudest.
"Tõstke käsi, kes aru saab, millest ma räägin," üllatas Willemson peale pooletunnist sõnavalangut publikut. Tõusis vaid üks käsi. See oli kinnitatud teadusdirektori külge.
Kõik järgmised ettekanded magas liiga-kuradima-vara tõusnud Ariel südamerahuga maha ja ärkas alles õhtusöögiks, mis oli 19.00 Kuigi ilm oli uskumatult ilus ja soe ("Näe, mumm," pomises Ariel, ja maipõrnikas sumises vastuseks), otsustas Ariel ka õhtustest meelelahutustest mitte osa võtta, sest jägmisel hommikul ju vaja jälle vara tõusta. Hommikusöök oli ette nähtud kella kaheksaks.
Järgmine päev möödus koolituste tähe all. Huvitavamad olid talitlusreeglite keele Burula tutvustus, mis rikastatud vilkuvate värviliste tekstide, huilete ja "me loop'ime seda maailma lõpuni"-buratiinomuusikaga, ning Väljamäe ettekanne Visual Paradigmi kohta, mis jäi meelde seetõttu, et ei öeldud ühtegi sõna, ei näidatud ühtegi slaidi. Tuleb kordamisele ka järgmisel kokkutulekul.
Veerand neljaks saadi kõige plaanituga kenasti ühele poole ja võis suuna kodu poole võtta. Sõit oli pikk ja igav.
Märjamaast hoidis kiste eemale.
Edit (pjäff): Paarkümmend kilomeetrit enne Tartut võis tee ääres istumas näha toredat, siidkarvalist rebast, kel veider muie näol. Loodetavasti oli tal asja ka.
Tõsi. Kvartalikokkutulekud toimuvad kahtlaselt tihti. Eelmisest korrast Kurgjärvel on vaid paar päeva möödas. Aga teatud põhjustel selle kohta blogipotsu veel ei ole ja pole üldse kindel, kas tulebki (nädal hiljem sissekande tegemine on juba rääkimine vanast asjast)
Alustagem siis Roostast.
Alustagem poole seitsmest hommikul, mil Ariel läbi tühja Tartu vantsis. Sel kellajal tundub linn hoooopis teistsugune. Silma jäävad asjad, millele sa varem tähelepanu pole pööranud. Kõige toredam leid oli tilluke ümmargune putka Plasku juures, millel kiri "Sisevalve". Ariel oletas, et ju seal siis seisab keegi keskendunult seina põrnitsedes ja teostab sisevalvet. Ühtegi akent või avaust ehitisel ei paistnud. Sisevalveks ideaalne. Vastu tornikest visatud kivile järgnes vaikus. Ju siis hoidis sisevalvaja püüdlikult hinge kinni. Ariel läks edasi.
Cyberi kontori juurde, kust autod startima pidid, jõudis ta kahtlaselt vara. Parkla oli tühi, ühtegi kaasootajat ei paistnud. Kistet, kes oli loobunud nii lipsust kui BMW-st, Ariel ei näinud. Ei kuulnud samuti, kõrvaklapid on lihtsalt liiga head, hoo pidurdas alles see, et kiste püksisääre küljes rippudes järel lohises.
"Noh? Kuhu sa tormad?" imestas kiste.
"Ma jõudsin varem," oli Arieli napisõnaline vastus.
Veerand tunni pärast jõudsid kohale ka ülejäänud kaks, kes kiste autosse pidid mahtuma, ja sõit sai alata. Kuna Ariel polnud ei juht ega kaardilugeja, sai ta muusikat nautides silmad kinni lasta ja ainult aeg-ajalt kiigata, kas ehk midagi huvitavat on. Selle põhjal, et kaardilugeja töövahendiks oli Google Mapsist saadud väljatrükk, mis põnevate olukordade loomiseks oli tehtud umbes postmargi mõõtu, võis oletada, et enne Roostale jõudmist võiks nagu midagi juhtuma hakata.
Silmad tegi Ariel lahti alles Märjamaal. Mitte sellepärast, et auto oleks kuhugi põllule mööda vagusid rappuma sattunud või oleksid juht ja kaardilugeja edasise sõidusuuna pärast kisklema
hakanud. Pigem oli asi tuvastamatus, ent kahtlases muutuses välismaailmas. Veider pinevus, mingi tundmatu energia.
Auto veeres aeglaselt läbi alevi.
"Pripjat..." pomises Ariel, nina vastu ukseklaasi surutud.
"Me peame siit minema pääsema," oli ta kindel, kui nägu hoonet, millel kiri "KESKERAKOND". Teine silt samal majal väitis, et seal asub pood nimega "Saed ja rattad."
"Pood?" imestas Ariel. "Kas keegi müüb Keskerakonda? Kas Keskerakond müüb midagi? Kas Keskerakond ostab midagi?"
Ta pilgutas hämmelduses silmi ja nägi siis, et kiri "Saed ja rattad" on roostekarva värviga maha tõmmatud ning kirjutatud asemele "Hiired ja traktorid."
"Hiired ja traktorid," pomises ta omaette, "hiired ja traktorid, kõigepealt traktorid, kõigepealt traktorid."
Siis jõudsid nad asulast välja ja õudne lumm lõppes.
Sõit Roosta oletatava asukoha suunas oli juba tükk aega kestnud kui hakkasid tekkima esimesed kahtlused, et kõikidest teedest, mis Roostasse viivad, on just väljavalitu vähemalt natuke vale.
"Ma tean, et plaan oli mööda väiksemat teed lõigata, aga see on juba liiga markkomärtin," arvas kiste. Kristo uuris hoolega postmarki ja kehitas siis õlgu.
Viimaks sai markkomärtin läbi ja jõuti ristumisele mingi suurema teega. Kaardi kohaselt tuli minna vasakule, aga natukese aja pärast hakkas ka see kõhklusi tekitama. Auto pöörati ümber ja sõideti tagasi, silte uurima. Teeviidal olid kirjad "Tallinn", "Pärnu" ja..."Märjamaa". Ehk siis - kui tulla Märjamaalt siis jõuad sildini, mis väidab, et kusagil vasakul umbes 20 km kaugusel on veel üks Märjamaa. Teeäärsest võsast tatsas välja karu, kes kratsis tagumikku ja tegi siis autos olijate suunas sündsusetu žesti. Korraks tekkis kole mõte, et see on sama karu, kelle juurde Kurgjärvet otsides satuti. Õnneks vist ikka ei olnud.
Mis siis ikka. Kui järgmine Märjamaa siis järgmine Märjamaa. Keskerakonna poe ees seisev mees paistis üsna üllatunud olevat, ent manas siis naeratuse näole. Tema suu liikumise järgi võis oletada, et ta hüüdis: "Kook on juba ahjus!". Kiste andis järsult gaasi ja auto vahetas käigu alla.
Küberlaste dokumendipeitmissüsteemis levitatud kvartalikokkutuleku päevaplaanis oli kirjas:
*Ärasõit Tallinnast ca 09.45, Tartust ca 7.00.
* 10.30 – saabumine ja hommikukohv
Saabumisega läks nii, et päris selleks ajaks kohale ei jõutud. Aga et päevakorra järgmise punkti, programmi tutvustuseni oli veel veidi aega, sai isegi natuke ringi vaadata, enne kui "päris asi" lahti läks. Päkapikuküla, vaat mis see oli. Tillukesed majakesed puistatud künklikule maastikule. Enne kvartalikokkutulekut oli Ariel igaks juhuks google'ist Roosta kohta infot otsinud. "Roosta seksipeol jäis seksist puudu" kuulutas elu24.ee artikkel. Njah. Loogiline. Katused oleks ju pealt lennanud.
Peahoone oli siiski suurem ja saal mahutas kenasti kogu kokkutulnud küberpere. Programmi alustati ülevaatega esimesest kvartalist ja uute inimeste tutvustamisega, järgnesid töörahulolu ja kommunikatsiooni uurimuse tulemused. Esimese kohaselt on küberid ühed üsna rahulolevad elukad, teine tõestas vaid, et on lugematu arv viise teha protsentarvutusi nii, et neist mitte muhvigi kasu pole. Järgmisena tuli tulemuspalkade arvutamise teema. Sellega tundus olevat sedapidi, et poolt on kõik, aga ühtegi konkreetset algoritmi arvutamiseks ei oska keegi välja pakkuda. Oletus, et vähemalt tolliprojektides osalejad hakkavad mingil hetkel tulemuspalka saama jäi seniks õhku rippuma kuni ühes viimastest ettekannetest turundusjuht R. Üperaal mulli puruks lasi, teatades kindlameelselt: "Raha ei ole."
Lasnud publikul mõnda aega tekkinud paanikas ujuda ja õhku ahmida, hüppas ta äkki rõõmsalt ja hõiskas: "Aprill!"
"Narr. Kes siis 8. aprillil aprillinalju teeb," pomises keegi lõpuks.
"Aga vaat kui hästi mõjub! Suutäis naeru pikendab elu päeva võrra!" teatas naljahammas ja lahkus naeru pugistades vasakule.
Edasine päevakord:
* 12.30-13.00: majutus
* 13.00-13.30: lõunasöök
* 13.30-15.30: tegevused vabas õhus.
Lõunasöök oli üsna tore. Tase oli veidi teistsugune kui Kurgjärve pioneerilaagris, kus kokad küsisid: "Me teeme tatraputru, sooje viinereid ja teed. Olete ju rahul?", ise seejuures kavalal ilmel pudrunuiasid silitades. Pudrunuiad olid suured ja...ogalised.
Majutumise käigus aga selgus, et eelmised elanikud olid ilmselt põhjapoolsetest piirkondadest pärit pikkkarv-päkapikud olnud. Toatemperatuur oli selline, mille juures hingeaur toredalt mööda tuba ujus ja siis akendele jäälilli üritas teha. Ariel keeras kõik leitud elektriradiaatorid täisvõimsusele ja lahkus huvitavamat tegevust otsima kui krõnksuks külmumine.
Tuli välja, et ühes nurgataguses leidus piljardilaud, ja testimisjuhil õnnestus Ariel lõpuks mängima meelitada.
"Ma pole kunagi mänginud," üritas Ariel küll vastu puigelda, ent abi sest polnud.
"Ära muretse, kriiti ei ole. Tõenäosus, et ma mõne löögi ära soperdan, on täiesti olemas," lohutas Rasmus.
Kriidi puudumise tõttu hoopis teises suunas liikunud pallid tõid kaasa selle, et esimesed 4 lööki läksid sisse. Teine mäng õnnestus Arielil juba võita.
"Kas sa oled üks neist tüüpidest, kes roomavad piljardisaali, ise maani täis, väidavad, et on algajad ja teevad peale kolmandat kaotust ettepaneku suuremate summade peale mängida?" kortsutas Rasmus kulmu.
"Ei," vastas Ariel, "aga mõte on hea. Ja seejärel proovin õnne kaardimängus"
Kahjuks jäi mäng selleks korraks pooleli, sest saabus aeg uuesti ettekandeid kuulama minna. Kõigepealt rääkis teadusdirektor Laud teadustöö paremast korraldusest, seejärel Buldas ja Willemson turvaanalüüsi ründepuudest.
"Tõstke käsi, kes aru saab, millest ma räägin," üllatas Willemson peale pooletunnist sõnavalangut publikut. Tõusis vaid üks käsi. See oli kinnitatud teadusdirektori külge.
Kõik järgmised ettekanded magas liiga-kuradima-vara tõusnud Ariel südamerahuga maha ja ärkas alles õhtusöögiks, mis oli 19.00 Kuigi ilm oli uskumatult ilus ja soe ("Näe, mumm," pomises Ariel, ja maipõrnikas sumises vastuseks), otsustas Ariel ka õhtustest meelelahutustest mitte osa võtta, sest jägmisel hommikul ju vaja jälle vara tõusta. Hommikusöök oli ette nähtud kella kaheksaks.
Järgmine päev möödus koolituste tähe all. Huvitavamad olid talitlusreeglite keele Burula tutvustus, mis rikastatud vilkuvate värviliste tekstide, huilete ja "me loop'ime seda maailma lõpuni"-buratiinomuusikaga, ning Väljamäe ettekanne Visual Paradigmi kohta, mis jäi meelde seetõttu, et ei öeldud ühtegi sõna, ei näidatud ühtegi slaidi. Tuleb kordamisele ka järgmisel kokkutulekul.
Veerand neljaks saadi kõige plaanituga kenasti ühele poole ja võis suuna kodu poole võtta. Sõit oli pikk ja igav.
Märjamaast hoidis kiste eemale.
Edit (pjäff): Paarkümmend kilomeetrit enne Tartut võis tee ääres istumas näha toredat, siidkarvalist rebast, kel veider muie näol. Loodetavasti oli tal asja ka.
neljapäev, 3. aprill 2008
Aprill!
"Sul on mingi roble näos, just siin," vehkis Ariel näpuga ja pahvatas siis naerma. "Aprill!"
"Hmpff!" tuli vastuseks. "Täna on kolmas juba, ei saa enam."
"Seda paremini see töötas, või mis?"
Jah, tõepoolest, esimesel aprillil ei saa aprillinalju teha. See on see päev, mil kõik üritavad meeleheitlikult kasvõi ühegi punkti kirja saada. Uskuda ei saa ei televiisorist, internetist ega trükikojast pärit uudiseid. Ariel nentis kanalite vahel klõpsides, et isegi nö. päris asjad tundusid vähem tõesed kui mõnel muul päeval. Kõige toredam oli tegelikult kristlik telekanal Life TV (HUI), mis naljapäeva puhul kõige enam pingutas. Nad ei pidanud sekunditki vahet! Kui nad lõpuks lavale rokkbändi kutsusid, mis edastas sõnumit stiilis "Oo JEESUS, magus JEESUS, sa oled nii hea, nii nummi, mu väike päike, luba ma lakun su jalgu, sest lakkumisest tarkus tuleb", oli Ariel sunnitud kõõksudes põgenema.
"Aega, mille sa peagi sittumisele raiskad," mõtles ta tualeti poole suundudes, "ei saa sa kunagi tagasi."
Ilm akna taga oli soe ja sõbralik.
Kevad.
Enam ei olnudki nii naljakas.
"Hmpff!" tuli vastuseks. "Täna on kolmas juba, ei saa enam."
"Seda paremini see töötas, või mis?"
Jah, tõepoolest, esimesel aprillil ei saa aprillinalju teha. See on see päev, mil kõik üritavad meeleheitlikult kasvõi ühegi punkti kirja saada. Uskuda ei saa ei televiisorist, internetist ega trükikojast pärit uudiseid. Ariel nentis kanalite vahel klõpsides, et isegi nö. päris asjad tundusid vähem tõesed kui mõnel muul päeval. Kõige toredam oli tegelikult kristlik telekanal Life TV (HUI), mis naljapäeva puhul kõige enam pingutas. Nad ei pidanud sekunditki vahet! Kui nad lõpuks lavale rokkbändi kutsusid, mis edastas sõnumit stiilis "Oo JEESUS, magus JEESUS, sa oled nii hea, nii nummi, mu väike päike, luba ma lakun su jalgu, sest lakkumisest tarkus tuleb", oli Ariel sunnitud kõõksudes põgenema.
"Aega, mille sa peagi sittumisele raiskad," mõtles ta tualeti poole suundudes, "ei saa sa kunagi tagasi."
Ilm akna taga oli soe ja sõbralik.
Kevad.
Enam ei olnudki nii naljakas.
Tellimine:
Postitused (Atom)
