Jäpe -tühista!

Puud on lehes? WTF?! Sirelid õitsevad? WTF?! Mesilinnud lendavad? Noh, see on alati WTF, arielidel on sumisevate elukatega kogu aeg sõbralik suhe olnud. Tartu vahel on õnneks võimalus pihta saada üsna väike. Põdrakärbsed – neid on, kolinud va raiped lausa kesklinna, mis kohastumine see veel olgu, ei oska öelda. Mesilinde peaks ise otsima, näiteks Ihastest. Parem siiski kui seda ei tee.

Pühapäeval lajatas suvi igatahes täiega. Lõuna paiku Eedeni suunas roomates (ikka e-e-e-d-a-s-i ja-a-a-a-a e-e-e-d-a-s-i, m-i-i-t...) kõrvetas päike nii toredalt, et arielid hakkasid kahtlema, kas nad äkki ikka veidikese vampiirid pole. Terve päev maha magada – vaat see mõte kõlas hästi. Üheksast viieni tööpäev kõlaks ka hästi. Üheksast õhtul hommikul viieni siis. Eelmisel suvel olevat nt. Märt Lauri toas umbes 38 kraadi sooja olnud. Sellise kuumaga hakkaks vist igaüks ulmet kirjutama.

Ei, mööda Pikka tänavat ukerdav ariel ei kannatanud säärase kuumuse käes. Vähem oli, aga kulgemine oli ikka vaevaline, tuli end läbi õhu kaapida, et edasi jõuda. Kingatallad tundusid asfaldi külge liimuvat. Anne kanali ääres püherdasid merilõvid ja kaapisid laiskade loivaliigutustega üksteisele liiva peale.

Ja ega ta takistamatult kohale jõudnudki. Kanali bussipeatuse kandis tuli vastu perekond – isa, ema, väike lapsemardikas, ehk viieaastane või nii, mõni võis veel olla, aga arielid on tuntud oma ignoreerimisvõime poolest – kes juba kaugelt arielile ebatervet tähelepanu osutama hakkas. Esialgu piirdus see jõllitamisega, aga kui kohakuti jõuti, kõnetas pereema arieli. Ja ariel, kes oli pahaaimatult viisakas (viga, mida ei tasu teha, aga ikka juhtub), võttis pärismaailma hülgavad klapid peast, et teada saada, mida temast tahetakse. Ja alles siis kui klapid kõrvast tõmmatud, võttis naine välja mingi järjekordse jehoovatunnistajate voldiku ja küsis: "Kas sa tahaksid teada, kes on JEHOOVA – tühista!" Täpselt sama oli kirjas ka sellel trükisel: "Kas sa tahaksid teada, kes on JEHOOVA – tühista!" Kas selle pärast tuleb lubada neil puude tapmist, et nad saaksid voldikule kirjutada sama mida nad niikuinii küsivad? Ja JEHOOVA-tühista? Ei taha teada. Näkää. Selle kuumaga ei olnud jaksu esitada neile ka mõnda toredat vastuküsimust, nt. "Kas sa tahaksid teada, kes on Mõmmnääg-tühista! Ei, mul ei ole voldikuid." Väike poolsurnud naerukõõksatus, klapid kõrva ja e-e-e-d-a-s-i j-a-a e-e-d-a-a...

Kui lõpuks Eedenisse jõutud ja sealse külmleti ees aju uuesti töötemperatuurile saadud, hakkasid tekkima küsimused. Kas kõrvaklapid, selle asemel et edastada sõnumit "Sind ei ole mu jaoks olemas, ära ürita minuga kommunikeeruda", tõmbavad hoopis jehoovatunnistajaid ligi? Millegipärast tundub küll sedamoodi. Ehk on nende karjajuhid neile seletanud, et klappidega liiguvad tänaval vaid mingis kahtlases reaalsuses elutsevad tegelased, kes päris maailmaga sinasõbrad pole ja seega peaks leiduma viljakas pinnas sinna jehoovaseemne külvamiseks? Sellise mõtte peale tuleb meelde kuidas Face mingit usundiloo eksamit tegema läks, endal kummitamas Marilyn Monroe. "I'm the god of fuck, i'm the god of fuck..." Arielil mängis Múm – "We Have A Map Of The Piano". Kas see on selline lugu, mis välja kiirgab ja paneb jehoovatunnistajad nihelema?

"Please don't flow so fast

You little mountain hum

I'll take a bottle down to you

Kärbsed pekitüki peal, kärbsed pekitüki peal"

Kõige jubedam oli tegelikult see, et ka väike pägalik oli välja koolitatud uusi ohvreid otsima. Tema pilk lukustus arielil samuti juba mitmekümne meetri peal. Ja mine tea, ehk oli ta seljakott pungil täis mõttetult tapetud puudest pressplaaditud "JEHOOVA-tühista!"-materjale, sest ega ema ja isa kõike kanda jõua ja vaevalt et JEHOOVA-tühista! koorma kergemaks teeb, tal niikuinii muud paremat teoksil. Miks ikkagi ariel? Kas oli tegemist kergelt masohhistliku grupiga, kes saab rahulduse kindlate äraütlejatega rääkimisest? Sest arielid võtavad jutule ainult neid jumalakuulutajaid, kel on kaasas konkreetne pakkumine koos kõikide soodustuste ja kohustustega ning kohe kindlasti peab seal olema kõnealuse jumala enda poolt paberile veetud allkiri. Jumal, kes ei suuda oma allkirja paberile tekitada, on umbes sama palju väärt kui see värgindus, mida Latte massaažitooli teeb.

"Mäletad sa üldse, mis ta nimi oli?" küsis Mõmmnääg ja tõmbas järgmise mahvi trimbeejot.

Lilith mõtles veidi ja raputas pead.

"Puuri küljes oli silt "JUMAL! Mitte toita". Minu teada on ta end kogu aeg JUMALAKS kutsunud, pannes seejuures erilist rõhku sellele, et suurtähed välja hääldataks."

"Nuh, peale seda kui Glirp! ta sõna otseses mõttes ära sõi, pole tal vist enam erilist alust ülbitsemiseks," arvas Mõmmnääg, "ja ma ei tahaks teda kuidagi jumalaks nimetada. Et...kes siis meie oleme?"

"Jaaah..." venitas Lilith. "Äkki ei räägikski tast enam üldse."

"Mingi imelik nimi oli," arutles Mõmmnääg endamisi, "LHV, JHP, JP...."

"Jäpe!" plahvatas äkki Lilithil. "Jah, just see ta oligi, Jäpe."

"Sobiv," arvas Mõmmnääg, "täiesti sobiv."

*tühista! – et muu jutu sees JUMALA nime mainides teda mitte asjata elevile ajada. Muidu võib ta veel hakata üldise jutuvada seest palveid otsima ja omadega suisa sassi minna.

Edith (Röhh): avastasin, et olen kunagi suutnud blogi kujunduse selliseks keerata, et lingid jäävad silma vaid siis kui neid kursoriga torkida. Noh, palju õnne. (tegelikult saab siit uue spordiala: otsida arielide plogipotsudest linke)