Aeg on selline üsna keeruline asi. Date, DateTime, TimeToDate...Iga kord kui ma näen väljendit "Joda Time", tuleb millegipärast "Star Wars" meelde (Mmmust uuse ttime....). EMT-i jaoks tulid nädalavahetused alati teistega võrreldes kahtlaselt varem, vähemalt selles osas mis puutus telefoni abil saatekava vaatamisse. Järgmise nädala kava on tore asi küll, aga tegelikult huvitaks ikka käesolev rohkem. Paistab, et EMT on mu salajaseid palveid kuulnud ja lõpetanud tulevikus elamise. Nüüd saadavad nad mu telefoni mai esimese nädala kava. Noh, vähemalt ei tule ülbet veateadet stiilis "Antud perioodi kohta (2.06-8.06.108) andmed puuduvad)" Võib-olla annaks kuidagi seletada ka K-lefi hot.ee postkastis olevate kirjade negatiivset arvu - "Ajal kui te veel tegelikult kontot avanud polnud, oleks te postkastis olnud 23 rämpskirjakirja (mida te oma tehnovõhiklikkuse tõttu nüüd ei saanudki). Hetkeseisu kohta andmed puuduvad"
Ah et jaanipäev? See on seotud Viasati reklaamiga, mis ütleb: "Kui keskmine Eesti mees peale igat vahekorda kanalit vahetaks, jätkuks Viasatist talle terveks aastaks. Zuumiga ei vea välja isegi jaanipäevani". Viasatil on 55 kanalit, Zuumil 27 ja jaanipäev ei jää tõepoolest aasta esimese 179 päeva sisse.
pühapäev, 8. juuni 2008
kolmapäev, 4. juuni 2008
Anaalintrusiivne reklaam ehk...
...katke oma tagumikud, härrased, Postimees on kohal.
"Nää! Nää! Mingi nõme reklaam on kohal jälle!" vehkis K-lef ekraani suunas. Tõepoolest, "Postimees online"-s lehe ülaossa hiirega eksimisel viskas lahti suure EMT reklaami. Seda ei kuvata küll pidevalt, vaid iga x-nda artikli vaatamisel, aga nõme on ikkagi. Samasugune hüpikreklaam on tihti ka näiteks neti.ee-s, selle vahega, et seal vupsab reklaam väikeseks tagasi kui kursor mujale liigutada. Postimehe EMT-bling kaob vaid siis kui klikkida kirjal "Sulge", mis, kui mu mälu nüüd ei peta, on mingi võimalikult väikeses kirjas lingike. Ja Postimehe reklaam katab nende oma sisu ehk kui EMT-i kinni ei suru, siis osasid uudiseid lugeda ei saa. Meeldiv. Väga meeldiv. Übermegahüpersuperpersotorsoviisakasjaniikuradimakenateist. Huvitav on muidugi see, et kõik teised reklaamid on AdBlock maha tapnud, EMT-i oma aga tungib läbi. Ega siis midagi, Ariel lisas AdBlockile uue filtri - postimees.ee/lib/reklaam/*
Aga tuleb välja, et see ei ole lahendus. Nüüd saab Postimehe lehel ringi uidates igal korral kui peaks päisesse reklaam kuvatama, toreda veateate, mis ütleb: "This page requires AC_runActivecontent.js"
Ahniih.
Kuigi kiri "OK" on suurem kui kiri "Sulge" algsel reklaamil, on tulemus tegelikult valusam. Teisi tääbe ei saa enne vaadata kui selle veateate kinni vajutad.
Ei, lahendus ei ole AdBlocki sobivaks mudimine. Postimees.ee tuleb lihtsalt Sõnumilehe või Delfi või muu säärase vastu vahetada. (sobib ka elu24.ee. Lily Allen värvis pea roosaks. Woohoo)
"Nää! Nää! Mingi nõme reklaam on kohal jälle!" vehkis K-lef ekraani suunas. Tõepoolest, "Postimees online"-s lehe ülaossa hiirega eksimisel viskas lahti suure EMT reklaami. Seda ei kuvata küll pidevalt, vaid iga x-nda artikli vaatamisel, aga nõme on ikkagi. Samasugune hüpikreklaam on tihti ka näiteks neti.ee-s, selle vahega, et seal vupsab reklaam väikeseks tagasi kui kursor mujale liigutada. Postimehe EMT-bling kaob vaid siis kui klikkida kirjal "Sulge", mis, kui mu mälu nüüd ei peta, on mingi võimalikult väikeses kirjas lingike. Ja Postimehe reklaam katab nende oma sisu ehk kui EMT-i kinni ei suru, siis osasid uudiseid lugeda ei saa. Meeldiv. Väga meeldiv. Übermegahüpersuperpersotorsoviisakasjaniikuradimakenateist. Huvitav on muidugi see, et kõik teised reklaamid on AdBlock maha tapnud, EMT-i oma aga tungib läbi. Ega siis midagi, Ariel lisas AdBlockile uue filtri - postimees.ee/lib/reklaam/*
Aga tuleb välja, et see ei ole lahendus. Nüüd saab Postimehe lehel ringi uidates igal korral kui peaks päisesse reklaam kuvatama, toreda veateate, mis ütleb: "This page requires AC_runActivecontent.js"
Ahniih.
Kuigi kiri "OK" on suurem kui kiri "Sulge" algsel reklaamil, on tulemus tegelikult valusam. Teisi tääbe ei saa enne vaadata kui selle veateate kinni vajutad.
Ei, lahendus ei ole AdBlocki sobivaks mudimine. Postimees.ee tuleb lihtsalt Sõnumilehe või Delfi või muu säärase vastu vahetada. (sobib ka elu24.ee. Lily Allen värvis pea roosaks. Woohoo)
esmaspäev, 2. juuni 2008
Jäpe -tühista!
Puud on lehes? WTF?! Sirelid õitsevad? WTF?! Mesilinnud lendavad? Noh, see on alati WTF, arielidel on sumisevate elukatega kogu aeg sõbralik suhe olnud. Tartu vahel on õnneks võimalus pihta saada üsna väike. Põdrakärbsed – neid on, kolinud va raiped lausa kesklinna, mis kohastumine see veel olgu, ei oska öelda. Mesilinde peaks ise otsima, näiteks Ihastest. Parem siiski kui seda ei tee.
Pühapäeval lajatas suvi igatahes täiega. Lõuna paiku Eedeni suunas roomates (ikka e-e-e-d-a-s-i ja-a-a-a-a e-e-e-d-a-s-i, m-i-i-t...) kõrvetas päike nii toredalt, et arielid hakkasid kahtlema, kas nad äkki ikka veidikese vampiirid pole. Terve päev maha magada – vaat see mõte kõlas hästi. Üheksast viieni tööpäev kõlaks ka hästi. Üheksast õhtul hommikul viieni siis. Eelmisel suvel olevat nt. Märt Lauri toas umbes 38 kraadi sooja olnud. Sellise kuumaga hakkaks vist igaüks ulmet kirjutama.
Ei, mööda Pikka tänavat ukerdav ariel ei kannatanud säärase kuumuse käes. Vähem oli, aga kulgemine oli ikka vaevaline, tuli end läbi õhu kaapida, et edasi jõuda. Kingatallad tundusid asfaldi külge liimuvat. Anne kanali ääres püherdasid merilõvid ja kaapisid laiskade loivaliigutustega üksteisele liiva peale.
Ja ega ta takistamatult kohale jõudnudki. Kanali bussipeatuse kandis tuli vastu perekond – isa, ema, väike lapsemardikas, ehk viieaastane või nii, mõni võis veel olla, aga arielid on tuntud oma ignoreerimisvõime poolest – kes juba kaugelt arielile ebatervet tähelepanu osutama hakkas. Esialgu piirdus see jõllitamisega, aga kui kohakuti jõuti, kõnetas pereema arieli. Ja ariel, kes oli pahaaimatult viisakas (viga, mida ei tasu teha, aga ikka juhtub), võttis pärismaailma hülgavad klapid peast, et teada saada, mida temast tahetakse. Ja alles siis kui klapid kõrvast tõmmatud, võttis naine välja mingi järjekordse jehoovatunnistajate voldiku ja küsis: "Kas sa tahaksid teada, kes on JEHOOVA – tühista!" Täpselt sama oli kirjas ka sellel trükisel: "Kas sa tahaksid teada, kes on JEHOOVA – tühista!" Kas selle pärast tuleb lubada neil puude tapmist, et nad saaksid voldikule kirjutada sama mida nad niikuinii küsivad? Ja JEHOOVA-tühista? Ei taha teada. Näkää. Selle kuumaga ei olnud jaksu esitada neile ka mõnda toredat vastuküsimust, nt. "Kas sa tahaksid teada, kes on Mõmmnääg-tühista! Ei, mul ei ole voldikuid." Väike poolsurnud naerukõõksatus, klapid kõrva ja e-e-e-d-a-s-i j-a-a e-e-d-a-a...
Kui lõpuks Eedenisse jõutud ja sealse külmleti ees aju uuesti töötemperatuurile saadud, hakkasid tekkima küsimused. Kas kõrvaklapid, selle asemel et edastada sõnumit "Sind ei ole mu jaoks olemas, ära ürita minuga kommunikeeruda", tõmbavad hoopis jehoovatunnistajaid ligi? Millegipärast tundub küll sedamoodi. Ehk on nende karjajuhid neile seletanud, et klappidega liiguvad tänaval vaid mingis kahtlases reaalsuses elutsevad tegelased, kes päris maailmaga sinasõbrad pole ja seega peaks leiduma viljakas pinnas sinna jehoovaseemne külvamiseks? Sellise mõtte peale tuleb meelde kuidas Face mingit usundiloo eksamit tegema läks, endal kummitamas Marilyn Monroe. "I'm the god of fuck, i'm the god of fuck..." Arielil mängis Múm – "We Have A Map Of The Piano". Kas see on selline lugu, mis välja kiirgab ja paneb jehoovatunnistajad nihelema?
"Please don't flow so fast
You little mountain hum
I'll take a bottle down to you
Kärbsed pekitüki peal, kärbsed pekitüki peal"
Kõige jubedam oli tegelikult see, et ka väike pägalik oli välja koolitatud uusi ohvreid otsima. Tema pilk lukustus arielil samuti juba mitmekümne meetri peal. Ja mine tea, ehk oli ta seljakott pungil täis mõttetult tapetud puudest pressplaaditud "JEHOOVA-tühista!"-materjale, sest ega ema ja isa kõike kanda jõua ja vaevalt et JEHOOVA-tühista! koorma kergemaks teeb, tal niikuinii muud paremat teoksil. Miks ikkagi ariel? Kas oli tegemist kergelt masohhistliku grupiga, kes saab rahulduse kindlate äraütlejatega rääkimisest? Sest arielid võtavad jutule ainult neid jumalakuulutajaid, kel on kaasas konkreetne pakkumine koos kõikide soodustuste ja kohustustega ning kohe kindlasti peab seal olema kõnealuse jumala enda poolt paberile veetud allkiri. Jumal, kes ei suuda oma allkirja paberile tekitada, on umbes sama palju väärt kui see värgindus, mida Latte massaažitooli teeb.
"Mäletad sa üldse, mis ta nimi oli?" küsis Mõmmnääg ja tõmbas järgmise mahvi trimbeejot.
Lilith mõtles veidi ja raputas pead.
"Puuri küljes oli silt "JUMAL! Mitte toita". Minu teada on ta end kogu aeg JUMALAKS kutsunud, pannes seejuures erilist rõhku sellele, et suurtähed välja hääldataks."
"Nuh, peale seda kui Glirp! ta sõna otseses mõttes ära sõi, pole tal vist enam erilist alust ülbitsemiseks," arvas Mõmmnääg, "ja ma ei tahaks teda kuidagi jumalaks nimetada. Et...kes siis meie oleme?"
"Jaaah..." venitas Lilith. "Äkki ei räägikski tast enam üldse."
"Mingi imelik nimi oli," arutles Mõmmnääg endamisi, "LHV, JHP, JP...."
"Jäpe!" plahvatas äkki Lilithil. "Jah, just see ta oligi, Jäpe."
"Sobiv," arvas Mõmmnääg, "täiesti sobiv."
*tühista! – et muu jutu sees JUMALA nime mainides teda mitte asjata elevile ajada. Muidu võib ta veel hakata üldise jutuvada seest palveid otsima ja omadega suisa sassi minna.
pühapäev, 25. mai 2008
Isegi Cat Stevens laenab Bilani geniaalsust
Võidulaul on ju hea, kui me juhtusime Face'iga mingit eelvooru vaatama, siis see lugu kutsus kohe kaasa laulma, küll kõvasti ja valesti, aga lootsime, et küll Vanqish olukorra päästab, TÜ naiskoor ju ja puha. Vanqishi esitus oli tõepoolest kõrvale meeldivam, aga kahjuks hakkas ta hoopis valet lugu laulma, refrään kõlas umbes nii: Oh, baby, baby it's a wild world, it's hard to get by just upon a smile. Väike uuring netis tuvastas, et tegemist on Cat Stevensi looga "Wild world", kes kaverdab Mr Bigi, kes on juba jõudnud Bilanilt ideid laenata. Vaat sedamoodi siis.
Järgmise aasta võidulugu on juba välja lekkinud, selleks on Bilani ja Kirkorovi võrratu duett "Vertaljot letaajet, mator rabootajet." Publiku peade kohal aga sumistab ringi lennumasin, mis erinevalt grusiinide kasutada olevatest analoogidest lihtsalt heast peast alla ei kuku, ning nopib välja need isendid, kes piisavalt vaimustust ei väljenda.
Järgneval klipil pole eurovisiooniga midagi pistmist, ma lihtsalt mõtlesin, et muutun ka popiks ja hakkan vidinaid ja videoid lisama.
Järgmise aasta võidulugu on juba välja lekkinud, selleks on Bilani ja Kirkorovi võrratu duett "Vertaljot letaajet, mator rabootajet." Publiku peade kohal aga sumistab ringi lennumasin, mis erinevalt grusiinide kasutada olevatest analoogidest lihtsalt heast peast alla ei kuku, ning nopib välja need isendid, kes piisavalt vaimustust ei väljenda.
Järgneval klipil pole eurovisiooniga midagi pistmist, ma lihtsalt mõtlesin, et muutun ka popiks ja hakkan vidinaid ja videoid lisama.
pühapäev, 11. mai 2008
Kübersünnipäev. Piisonitega
9. mai hommikul oli ilus ilm, vähemalt Tartus küll. Aga võis oletada, et 80% tõenäosusega täitub küberrasmuse ennustus, et 90% tõenäosusega sajab niikuinii kogu Piisonifarmis olemise aja ladinal vihma. Kaitseks ähvardava vihma eest sai küberariel seega rahulikult jaki kaasa võta (jakk nagu riietusese, mitte veel üks veis), kuigi tegelikult ei julenud ta lihtsalt täiskauboivarustuses läbi linna patseerida. Mälu värskenduseks võib nüüd siin üles lugeda, mis täpselt sinna varustusse kuulus.
*Erkroosa kaabu, valge karvase serva ja LED-tulukestega
* Sama värvi kummikindad
* Punaseruuduline särk (sest pullidele meeldib punane värv ja siis nad ei tule ehk kallale, kui näevad, mis küberarielil rotilõksus on)
* Punane kaelarätt, samal põhjusel
* Valge t-särk TROD-i vapiga
* Siristaja, puust, Henry Griini kätetöö (vt. ka "Mehed mustas VI")
* Ze Bäkk-App Gann - umbes 35 cm lühike püstolkuulipilduja, kahjuks samuti puust, õnneks samuti Griinilt (vt ka "Mehed mustas XIIX")
* "Smoke it or die trying"-sigar
* pudel tequilat "Tres sombreros silver"
* erinilbe pehme mängulehm, peadpidi uhket nime "Victor" kandvas rotilõksus, mida küberariel kuldse paelaga järel lohistas
* hobune/kägistustraat (vt "Monty Python ja Püha Graal" ja mõnda rändom-vaiolenss-maffiafilmi)
Natuke enne parklasse jõudmist, kus buss Tartust pärit küberpiisoninäppijaid ootama pidi, kraamis küberariel ülejäänud vajamineva nilbuse kotist välja ja marssis siis uhkelt bussi poole, rotilõks asfaldil kõrisemas. Suurem osa küberitest olid juba bussis, välja arvatud küberjaan, kellelt polnud keegi üle küsinud, kas ta ikka teab, et väljasõit pool tundi varasemaks lükati. Kompensatsiooniks sai ta täisteenuse ehk bussi täpselt koduukse ette. Tehtud väike ring aga tähendas seda, et giid suutis juba enne Tartust välja jõudmist küberarieli aju informatsiooniga üle koormata ja kõik järgnev kirjapandu ei pruugi omada mingit sidet tegelikkusega. Teekond Rakvereni oli muide täpselt nii pikk, et küberariel, kes alati millegipärast just siis üles ärkas kui giid mainis, et kui keegi juhtub kunagi aega saama võiks ta külastada ka seda ja toda ja veel mõnda vaatamisväärsust, langes lõpuks masendusse. Niipalju nägemata kohti! Niivõrd sihipäratult elatud elu! Giidi juhtnööre polnud kahjuks enam mõtet kirja panna kui eelmised 618 kõrvust mööda lipsanud.
Õnneks oli plaanis enne Piisonifarmi külastamist teha väike matkake Viru rabas. Vastavalt küberrasmuse ennustusele hakkas natuke enne pärale jõudmist sadama.
"No vaadake nüüd, sellest oli isegi kasu, et nii vara välja ei sõitnud," arvas küberjaan ning näitas eessõitva kollase Taisto bussi poole, "nüüd jõuame koos kohale." Kuna plaanis oli matkaraja alguses tallinlastega kokku saada, et siis ühiselt jalutama asuda, oli jutus iva täiesti olema. Vihm ikkagi ja värgid ja puha. Ent veidi aja pärast hakkas giid nihelema ja kui giidid hakkavad nihelema, on asi kahtlane.
"Kas me sõidame ikka õige bussi järel?" uuris ta lõpuks.
"Aaaga mee eeii teaaaa..." lõõritasid küberid ja giid pilgutas ehmunult silmi.
Klõps! tegid ta silmad ja küberariel pilgutas ehmunult silmi.
"Minu arust tuli teises kohas metsa minna," ütles giid.
Asoo.
Kas keegi teab mõne kollases Taisto bussis oleva kübertallinlase numbrit?
Lõpuks leiti üks ja personalijuht/küberuuno proovis teda toru otsa saada. Tükk aega kuulis ta vaid kutsuvat tooni, võpatas siis ja pillas telefoni käest.
"Mida? Mida? Mida ta ütles? Mis juhtus?" käratsesid küberid.
"Ma arvan," ütles küberuuno, ülim jahmatus näkku tarretunud, "et see oli karu, kes vastu võttis."
Tuli ikkagi nii välja, et buss ukerdas natuke, pööras ringi ning sõitis sinna tagasi, kus pidanuks olema see õige koht Tallinnast pärit küberite ootamiseks.
Vihm sadas muidugi sõbralikult edasi, aga vähemalt selgus, et kauboide peakatted on üpris tõhusad vihma hoopis naabri peale suunamises. Need aga, kes igapäevariietuses tulnud, nihelesid natuke ja pärisid selle kohta kaua raba läbimine aega võtab.
Giidi jutust selgus, et kõige kiiremini läbisid raja kunagi mingid kooliõpilased, poole tunniga, aga kuna nüüd on laudtee märg ja kaks inimest niikuinii kõrvuti käia ei saa, naudib sajapealine küberjoru raba ilu märkimisväärselt kauem.
Tallinlaste bussist välja vupsanud pärisgiid teatas, et kuna rabaõhk on magneesiumirikas ja seega uimastav, siis lausa märkimisväärselt kauem kui märkimisväärselt kaua. Ja kõik need infotahvlid ja värgid, mis teadmistenäljas matkajate tarvis raja äärde pandud!
Ja enne teele asumist oli giidil veel paljupalju infot, mida tingimata vaja jagada. Küberarielil jooksis see muidugi ühest kõrvast sisse, teisest välja, aga pole hullu, vihm pesi kõik puhtaks. Vähemalt ei olnud ta ainuke, kes ajuseisaku all kannatas. Kui ta igavledes ringi vaatas, märkas ta, et kübermadis jõllitab teda kivistunult, pea viltu. Lõpuks suutis kübermadise aju läbi töötada kogu info, mida hõbedasse nilususse raamitud LED-id edastasid, ta tegi paar kramplikku liigutust, ohkas sügavalt ja vajus aeglaselt lompi.
Küberariel jõllitas sel ajal juba ennastunustavalt rabagiidi. Rabagiid, nagu ka paljud teised rabaasukad, kelle evolutsioon on uppumiskindlaks kujundanud, meenutas vormilt veidi heinasaadu, ent torkas silma ühe veidra anatoomilise eripära poolest, tal oli keha esipoolel suur etteulatuv moodustis. Mis funktsiooni see täitma pidi, oli raske öelda, sest rabagiid oli kaetud lotendava erkkollase vetthülgava nahaga.
"See on fotoaparaat," ütles küberandres. Küberariel ohkas pettunult, ta oli mõttes juba vastavastatud uuele liigile nimegi pannud - ükstiss-kuulgiid - kuid öeldut võis vist uskuda, kandis ju küberandres 70-300mm Nikonit ja ju ta siis teadis millest rääkis. Tuju oli natuke rikutud, targem oli vist tervendavat rabaõhku hingama minna, osa kübereid juba kilkas kusagil keset raba, kostus hüüdeid "Kull! Kull!" ja mõned teistsugused ka.
Laudtee oli tõesti kitsas ja kaks inimest kõrvuti käia ei saanud. Lehm oli lausa erakordselt kohmakas ja ukerdas suure osa teest mudas ja mätastes, vahepeal ka laugastes ujudes. Jutt magneesiumi uimastavatest mõjudest ei paistnud aga paika pidavat. Vaevalt sai viimane küber jala sillakesele tõsta kui raba teisest otsast tulid kiiremad juba ringiga tagasi. Rahvast oli tegelikult ka ootamatult palju, Tallinna bussist valgus välja väga suur hulk tundmatuid tegelasi, kes omavahel tundmatus keeles rääkisid. Võimalik, et tegemist oli navigatsioonisüsteemide osakonnaga, kes nädalalõpuks rappa harjutama tulid. Nende pealiku nimi tundus rinnasildi järgi olevat Sussaanin.
Väide, et rabavesi on nahale kasulik, tundus aga tõene olevat. Lehmal ei olnud peale väikest suplemist näos ühtegi vistrikku.
"Miks su lehm koos lõksuga ujub?" uuris keegi.
"Ei mina hakanud teda välja võtma, äkki hammustab," vastas küberariel. "Eeh, kui ma noorem olin, sai teisi ikka paljakäsi püütud, ainult õiget sööta vaja, aga vanast peast, näe, tuleb abivahendid appi võtta."
"Paljakäsi?" imestati.
"Oo," kostis mitmest suust, kui küberariel demonstreeris kuidas hobuse ja lasso/kägistustraadi abil neid parasiite kahjutuks teha saab.
"Mis nad siis tulevad mu porgandeid varastama!" teatas ta võidurõõmsalt kui lehm oimetult lompi kukkus.
Kui ta oleks edasi liikudes aeg-ajalt üle õla tagasi vaadanud, oleks ta võinud märgata, et pikivahe oli tunduvalt suuremaks veninud. Aga vähemalt polnud ta porgandid enam ohus.
Umbes poole maa peal edasiliikumine takerdus, tõenäoliselt oli giid infotahvlite asemele, millest kõik mööda tuhisesid, mingi uue atraktsiooni välja mananud.
"Minge aga torni, minge aga torni!" utsitas rabagiid. "Ainult kuus tükki korraga, ainult kuus tükki korraga, ainult kuus tükki korraga."
Küberariel torni ei tikkunud, väideti küll, et kui vaid vähegi aega leiab, tuleb vaatetornis ära käia, sest sealt saab Mälestuse Terveks Eluks, aga torn tundus kahtlaselt madal ega olnud tõenäoliselt järjekorras seismise vaeva väärt.
Lehmale aga, kes vaid 23 cm kõrge oli, oli 6 jala ja 18 tolli kõrgune torn üsnagi ahvatlev, muudkui niheles teine nööri otsas nii et vett lendas.
"Vait kui minuga räägid!" röögatas küberariel ja surus Siristaja lehmale kõrva. Lehm jäi kuulekalt vakka.
"Tule nüüd, mis sa lohised kogu aeg!"
Taganttulijad hoidsid püüdlikult pikivahet ja üritasid omavahel seltskondlikku vestlust arendada.
"Näe, jõhvikas õitseb," ütles üks, "on ju jõhvikas, näe, need väikesed valged õied. On vist aeg kah, suur kevad juba..."
"See on kanarbik," ütles teine, targem.
"See on laugas," ütles küberariel ning lehm noogutas ja vaatas lähemalt.
Väga õpetlik matk oli kokkuvõttes.
Söögipeatus tehti mere äärde jäävas Lambaa-Da baaris. Ei, kõrtsis. Ei, baaris. Igatahes, kui näete onni, millel silt "Lambaa-Da 0 km", oletegi kohal. Seni kui küberid sajast inimesest toidujärjekorda moodustasid, läks bussijuht ja parkis sõiduvahendi liiva. Laisaks minnakse muidu kõhtu täis pugides, las olla siis natuke liigutamise ka peale sööki.
Söök ise oli päris maitsev, mitu erinevat salatit, suitsulest, kook ja kohv. Küberariel kaotas oma lesta kahjuks ära, kukkus teine maha ja enam ei leidnudki. Võõrustaja käis küll vahepeal meiepoolse organisaatori küberpille käest küsimas, kas toitu on piisavalt, aga kuna igale küberile oli kaks suitsulesta ette nähtud vaid siis kui need väikesed on, kobakäppadele niisama lihtsalt juba uut kala ei antud. Küberariel piidles mõtlikult lehma, suskas kahvliga, nentis, et toores veel ja otsustas siis viinerite kasuks, mille baariomanik lauale tõi, et küberid jaksaks selle bussikolaka ta maa pealt (pigem seest) minema toimetada.
Jaksasid. Võib-olla küll suuresti seetõttu, et kogu lükkamise aja rääkis giid nendest juhtumitest, mil tema välismaise turismigrupiga ringi seigeldes busside sohu, merre, karjääri, kuristikku, trepikoja vaheplatvormile ja nõudepesumasinasse kinnijäämist pidi taluma. Enamasti päästis olukorra giidi nutikus kasutada uudset, välismaalastele ennenägematut tehnoolgiat nimega mobiiltelefon.
Piisonifarmi aga giid ei jõudnudki. Ju siis eksis ära. Omanik pidi ise küberitele miniekskursiooni korraldama, valdustele tehti tiir peale ja vaadati kõik elukad üle. Piisonid. Hobused. Lehmad. Lambad. Sead. Jänesed. Pardid. Haned. Kanad. Nutriad. Oravad. Rotid.
"Tahate, ma paaritan mõned ära?" küsis farmi peremees õhinal. "Külalistele meeldib paaritumisi vaadata. Jänesed on kõige popimad, sest neil käib kähku, 5 sekundit ja kukuvadki teadvusetult maha. Ükskord ma paaritasin härga. Pool päeva läks enne kui mütaki ära vajus. Jänes aga ei tõusnud enam üldse. Tahate, ma paaritan mõned ära?"
Kõik taibumad loomad hiilisid vaikselt eemale, aga küberid olid rahumeelsed ja tahtsid vaid oma mänge mängida. Küberariel parima kostüümi eest auhinda ei saanudki, tõenäoliselt oli lehm see, kes piisavat panust ei andnud. Sel teemal on veel mõned tõsised vestlused ees ootamas.
Õhtusöögiks söödi ära suur osa paaritatud ja paaritamata elukatest ("Põletatult, mitte paaritatult" - tundmatu osavõtja, võimalik, et valel teemapeol), pooltoorelt, hüpati siis bussi ja läbi see pidu oligi.
Nüüd jääb üle järgmist kvartalikokkutulekut oodata, mis peaks toimuma umbes nädala pärast.
*Erkroosa kaabu, valge karvase serva ja LED-tulukestega
* Sama värvi kummikindad
* Punaseruuduline särk (sest pullidele meeldib punane värv ja siis nad ei tule ehk kallale, kui näevad, mis küberarielil rotilõksus on)
* Punane kaelarätt, samal põhjusel
* Valge t-särk TROD-i vapiga
* Siristaja, puust, Henry Griini kätetöö (vt. ka "Mehed mustas VI")
* Ze Bäkk-App Gann - umbes 35 cm lühike püstolkuulipilduja, kahjuks samuti puust, õnneks samuti Griinilt (vt ka "Mehed mustas XIIX")
* "Smoke it or die trying"-sigar
* pudel tequilat "Tres sombreros silver"
* erinilbe pehme mängulehm, peadpidi uhket nime "Victor" kandvas rotilõksus, mida küberariel kuldse paelaga järel lohistas
* hobune/kägistustraat (vt "Monty Python ja Püha Graal" ja mõnda rändom-vaiolenss-maffiafilmi)
Natuke enne parklasse jõudmist, kus buss Tartust pärit küberpiisoninäppijaid ootama pidi, kraamis küberariel ülejäänud vajamineva nilbuse kotist välja ja marssis siis uhkelt bussi poole, rotilõks asfaldil kõrisemas. Suurem osa küberitest olid juba bussis, välja arvatud küberjaan, kellelt polnud keegi üle küsinud, kas ta ikka teab, et väljasõit pool tundi varasemaks lükati. Kompensatsiooniks sai ta täisteenuse ehk bussi täpselt koduukse ette. Tehtud väike ring aga tähendas seda, et giid suutis juba enne Tartust välja jõudmist küberarieli aju informatsiooniga üle koormata ja kõik järgnev kirjapandu ei pruugi omada mingit sidet tegelikkusega. Teekond Rakvereni oli muide täpselt nii pikk, et küberariel, kes alati millegipärast just siis üles ärkas kui giid mainis, et kui keegi juhtub kunagi aega saama võiks ta külastada ka seda ja toda ja veel mõnda vaatamisväärsust, langes lõpuks masendusse. Niipalju nägemata kohti! Niivõrd sihipäratult elatud elu! Giidi juhtnööre polnud kahjuks enam mõtet kirja panna kui eelmised 618 kõrvust mööda lipsanud.
Õnneks oli plaanis enne Piisonifarmi külastamist teha väike matkake Viru rabas. Vastavalt küberrasmuse ennustusele hakkas natuke enne pärale jõudmist sadama.
"No vaadake nüüd, sellest oli isegi kasu, et nii vara välja ei sõitnud," arvas küberjaan ning näitas eessõitva kollase Taisto bussi poole, "nüüd jõuame koos kohale." Kuna plaanis oli matkaraja alguses tallinlastega kokku saada, et siis ühiselt jalutama asuda, oli jutus iva täiesti olema. Vihm ikkagi ja värgid ja puha. Ent veidi aja pärast hakkas giid nihelema ja kui giidid hakkavad nihelema, on asi kahtlane.
"Kas me sõidame ikka õige bussi järel?" uuris ta lõpuks.
"Aaaga mee eeii teaaaa..." lõõritasid küberid ja giid pilgutas ehmunult silmi.
Klõps! tegid ta silmad ja küberariel pilgutas ehmunult silmi.
"Minu arust tuli teises kohas metsa minna," ütles giid.
Asoo.
Kas keegi teab mõne kollases Taisto bussis oleva kübertallinlase numbrit?
Lõpuks leiti üks ja personalijuht/küberuuno proovis teda toru otsa saada. Tükk aega kuulis ta vaid kutsuvat tooni, võpatas siis ja pillas telefoni käest.
"Mida? Mida? Mida ta ütles? Mis juhtus?" käratsesid küberid.
"Ma arvan," ütles küberuuno, ülim jahmatus näkku tarretunud, "et see oli karu, kes vastu võttis."
Tuli ikkagi nii välja, et buss ukerdas natuke, pööras ringi ning sõitis sinna tagasi, kus pidanuks olema see õige koht Tallinnast pärit küberite ootamiseks.
Vihm sadas muidugi sõbralikult edasi, aga vähemalt selgus, et kauboide peakatted on üpris tõhusad vihma hoopis naabri peale suunamises. Need aga, kes igapäevariietuses tulnud, nihelesid natuke ja pärisid selle kohta kaua raba läbimine aega võtab.
Giidi jutust selgus, et kõige kiiremini läbisid raja kunagi mingid kooliõpilased, poole tunniga, aga kuna nüüd on laudtee märg ja kaks inimest niikuinii kõrvuti käia ei saa, naudib sajapealine küberjoru raba ilu märkimisväärselt kauem.
Tallinlaste bussist välja vupsanud pärisgiid teatas, et kuna rabaõhk on magneesiumirikas ja seega uimastav, siis lausa märkimisväärselt kauem kui märkimisväärselt kaua. Ja kõik need infotahvlid ja värgid, mis teadmistenäljas matkajate tarvis raja äärde pandud!
Ja enne teele asumist oli giidil veel paljupalju infot, mida tingimata vaja jagada. Küberarielil jooksis see muidugi ühest kõrvast sisse, teisest välja, aga pole hullu, vihm pesi kõik puhtaks. Vähemalt ei olnud ta ainuke, kes ajuseisaku all kannatas. Kui ta igavledes ringi vaatas, märkas ta, et kübermadis jõllitab teda kivistunult, pea viltu. Lõpuks suutis kübermadise aju läbi töötada kogu info, mida hõbedasse nilususse raamitud LED-id edastasid, ta tegi paar kramplikku liigutust, ohkas sügavalt ja vajus aeglaselt lompi.
Küberariel jõllitas sel ajal juba ennastunustavalt rabagiidi. Rabagiid, nagu ka paljud teised rabaasukad, kelle evolutsioon on uppumiskindlaks kujundanud, meenutas vormilt veidi heinasaadu, ent torkas silma ühe veidra anatoomilise eripära poolest, tal oli keha esipoolel suur etteulatuv moodustis. Mis funktsiooni see täitma pidi, oli raske öelda, sest rabagiid oli kaetud lotendava erkkollase vetthülgava nahaga.
"See on fotoaparaat," ütles küberandres. Küberariel ohkas pettunult, ta oli mõttes juba vastavastatud uuele liigile nimegi pannud - ükstiss-kuulgiid - kuid öeldut võis vist uskuda, kandis ju küberandres 70-300mm Nikonit ja ju ta siis teadis millest rääkis. Tuju oli natuke rikutud, targem oli vist tervendavat rabaõhku hingama minna, osa kübereid juba kilkas kusagil keset raba, kostus hüüdeid "Kull! Kull!" ja mõned teistsugused ka.
Laudtee oli tõesti kitsas ja kaks inimest kõrvuti käia ei saanud. Lehm oli lausa erakordselt kohmakas ja ukerdas suure osa teest mudas ja mätastes, vahepeal ka laugastes ujudes. Jutt magneesiumi uimastavatest mõjudest ei paistnud aga paika pidavat. Vaevalt sai viimane küber jala sillakesele tõsta kui raba teisest otsast tulid kiiremad juba ringiga tagasi. Rahvast oli tegelikult ka ootamatult palju, Tallinna bussist valgus välja väga suur hulk tundmatuid tegelasi, kes omavahel tundmatus keeles rääkisid. Võimalik, et tegemist oli navigatsioonisüsteemide osakonnaga, kes nädalalõpuks rappa harjutama tulid. Nende pealiku nimi tundus rinnasildi järgi olevat Sussaanin.
Väide, et rabavesi on nahale kasulik, tundus aga tõene olevat. Lehmal ei olnud peale väikest suplemist näos ühtegi vistrikku.
"Miks su lehm koos lõksuga ujub?" uuris keegi.
"Ei mina hakanud teda välja võtma, äkki hammustab," vastas küberariel. "Eeh, kui ma noorem olin, sai teisi ikka paljakäsi püütud, ainult õiget sööta vaja, aga vanast peast, näe, tuleb abivahendid appi võtta."
"Paljakäsi?" imestati.
"Oo," kostis mitmest suust, kui küberariel demonstreeris kuidas hobuse ja lasso/kägistustraadi abil neid parasiite kahjutuks teha saab.
"Mis nad siis tulevad mu porgandeid varastama!" teatas ta võidurõõmsalt kui lehm oimetult lompi kukkus.
Kui ta oleks edasi liikudes aeg-ajalt üle õla tagasi vaadanud, oleks ta võinud märgata, et pikivahe oli tunduvalt suuremaks veninud. Aga vähemalt polnud ta porgandid enam ohus.
Umbes poole maa peal edasiliikumine takerdus, tõenäoliselt oli giid infotahvlite asemele, millest kõik mööda tuhisesid, mingi uue atraktsiooni välja mananud.
"Minge aga torni, minge aga torni!" utsitas rabagiid. "Ainult kuus tükki korraga, ainult kuus tükki korraga, ainult kuus tükki korraga."
Küberariel torni ei tikkunud, väideti küll, et kui vaid vähegi aega leiab, tuleb vaatetornis ära käia, sest sealt saab Mälestuse Terveks Eluks, aga torn tundus kahtlaselt madal ega olnud tõenäoliselt järjekorras seismise vaeva väärt.
Lehmale aga, kes vaid 23 cm kõrge oli, oli 6 jala ja 18 tolli kõrgune torn üsnagi ahvatlev, muudkui niheles teine nööri otsas nii et vett lendas.
"Vait kui minuga räägid!" röögatas küberariel ja surus Siristaja lehmale kõrva. Lehm jäi kuulekalt vakka.
"Tule nüüd, mis sa lohised kogu aeg!"
Taganttulijad hoidsid püüdlikult pikivahet ja üritasid omavahel seltskondlikku vestlust arendada.
"Näe, jõhvikas õitseb," ütles üks, "on ju jõhvikas, näe, need väikesed valged õied. On vist aeg kah, suur kevad juba..."
"See on kanarbik," ütles teine, targem.
"See on laugas," ütles küberariel ning lehm noogutas ja vaatas lähemalt.
Väga õpetlik matk oli kokkuvõttes.
Söögipeatus tehti mere äärde jäävas Lambaa-Da baaris. Ei, kõrtsis. Ei, baaris. Igatahes, kui näete onni, millel silt "Lambaa-Da 0 km", oletegi kohal. Seni kui küberid sajast inimesest toidujärjekorda moodustasid, läks bussijuht ja parkis sõiduvahendi liiva. Laisaks minnakse muidu kõhtu täis pugides, las olla siis natuke liigutamise ka peale sööki.
Söök ise oli päris maitsev, mitu erinevat salatit, suitsulest, kook ja kohv. Küberariel kaotas oma lesta kahjuks ära, kukkus teine maha ja enam ei leidnudki. Võõrustaja käis küll vahepeal meiepoolse organisaatori küberpille käest küsimas, kas toitu on piisavalt, aga kuna igale küberile oli kaks suitsulesta ette nähtud vaid siis kui need väikesed on, kobakäppadele niisama lihtsalt juba uut kala ei antud. Küberariel piidles mõtlikult lehma, suskas kahvliga, nentis, et toores veel ja otsustas siis viinerite kasuks, mille baariomanik lauale tõi, et küberid jaksaks selle bussikolaka ta maa pealt (pigem seest) minema toimetada.
Jaksasid. Võib-olla küll suuresti seetõttu, et kogu lükkamise aja rääkis giid nendest juhtumitest, mil tema välismaise turismigrupiga ringi seigeldes busside sohu, merre, karjääri, kuristikku, trepikoja vaheplatvormile ja nõudepesumasinasse kinnijäämist pidi taluma. Enamasti päästis olukorra giidi nutikus kasutada uudset, välismaalastele ennenägematut tehnoolgiat nimega mobiiltelefon.
Piisonifarmi aga giid ei jõudnudki. Ju siis eksis ära. Omanik pidi ise küberitele miniekskursiooni korraldama, valdustele tehti tiir peale ja vaadati kõik elukad üle. Piisonid. Hobused. Lehmad. Lambad. Sead. Jänesed. Pardid. Haned. Kanad. Nutriad. Oravad. Rotid.
"Tahate, ma paaritan mõned ära?" küsis farmi peremees õhinal. "Külalistele meeldib paaritumisi vaadata. Jänesed on kõige popimad, sest neil käib kähku, 5 sekundit ja kukuvadki teadvusetult maha. Ükskord ma paaritasin härga. Pool päeva läks enne kui mütaki ära vajus. Jänes aga ei tõusnud enam üldse. Tahate, ma paaritan mõned ära?"
Kõik taibumad loomad hiilisid vaikselt eemale, aga küberid olid rahumeelsed ja tahtsid vaid oma mänge mängida. Küberariel parima kostüümi eest auhinda ei saanudki, tõenäoliselt oli lehm see, kes piisavat panust ei andnud. Sel teemal on veel mõned tõsised vestlused ees ootamas.
Õhtusöögiks söödi ära suur osa paaritatud ja paaritamata elukatest ("Põletatult, mitte paaritatult" - tundmatu osavõtja, võimalik, et valel teemapeol), pooltoorelt, hüpati siis bussi ja läbi see pidu oligi.
Nüüd jääb üle järgmist kvartalikokkutulekut oodata, mis peaks toimuma umbes nädala pärast.
reede, 2. mai 2008
idiprugat tleslaatoT
Zemmeliine Mary Georgia nohises pahuralt. Viimased paar tundi oli ta põrnitsenud lauset, mille tähendusest tal aimugi polnud, ent tõlget oli vaja. Ja kiiresti. Kõrvust undas suurest pingutusest.
"Kuula oma südame häält," ütles hääl ta peas.
Zemmeliine ohkas, kuulas südame häält, ohkas veel kord ja kirjutas: "Sell kÕige olusisemal korralKui, sul poognat vaja läheb, on see KloAaGIS "
Miski ei tundunud siiski päris õige. Ta koputas mõttesevajunult sõrmega vastu pead ja kõrgsageduslik pinin ta peas lakkas. Zemmeliine naeratas ja parandas vead, mis talle kirjapandus nüüd silma torkasid.
"Sell kÕige olusisemal korralKui, sul grillvarast vaja läheb, on see KloAaGIS "
Ta salvestas dokumendi ilma et tal olnuks aimugi mil viisil see Zemoonia tulevikku mõjutas.
"Oih," ütles Lipelgas kui metalne laegas mürtsatusega ta kõrval maandus. See oleks võinud olla ta pea, mis hoo pidurdas, ent ei olnud. Lipelgas ohkas kergendatult ja keskendus uuesti mehele 23. korrusel, kelle aknast oli Zemoonia kõige tagaotsituma asja õhulend alguse saanud.
Kui Ingel käe grillvarda järele sirutas jäi talle pihku vaid vorst. Isa Keller Zemoonia Normaalsete Inimeste Kirikust naeratas laialt.
"Siin oli ju äsja varras?" küsis naine. "Kahju, ma oleksin tahtnud originaalne olla."
"Mis mõttes?" küsis pahaaimamatu Keller.
Ohjeldamatult vanduv Zem Winston Orm, kes ei suutnud kuidagi mõista, kuidas saab ta autojuht nii vastutustundetult käituda, et lihtsalt ära kaob, koos autoga, üritas viimases ahastuses taksot kutsutada.
"Telefon, millelt te helistate, on välja lülitatud või asub väljaspool teeninduspiirkonda," ütles meeldiva häälega automaatnaine.
Orm hakkas lõpuks ikkagi jala minema, ent rääkiva konnaga ei kohtunud ta kunagi.
Ja kui Vikat unenäos sünnipäevalt minema hiilis, ei viinud teejuht teda kunagi kollase maja juurde, mida ümbritsevas aias jalutas naerev panter, kes surnud inimestele kuuluvaid esemeid aiapostide otsa asetas. Pakk peaaegu et maasikamaitselist nätsu jäigi Vikati taskusse kuni ta lõpuks ärkas.
"Mmmmnääg....mmmmnnääääg," oigas Zem läbi une. Ülemisel korrusel toppis proua Anitor pea padja alla.
"Kuula oma südame häält," ütles hääl ta peas.
Zemmeliine ohkas, kuulas südame häält, ohkas veel kord ja kirjutas: "Sell kÕige olusisemal korralKui, sul poognat vaja läheb, on see KloAaGIS "
Miski ei tundunud siiski päris õige. Ta koputas mõttesevajunult sõrmega vastu pead ja kõrgsageduslik pinin ta peas lakkas. Zemmeliine naeratas ja parandas vead, mis talle kirjapandus nüüd silma torkasid.
"Sell kÕige olusisemal korralKui, sul grillvarast vaja läheb, on see KloAaGIS "
Ta salvestas dokumendi ilma et tal olnuks aimugi mil viisil see Zemoonia tulevikku mõjutas.
"Oih," ütles Lipelgas kui metalne laegas mürtsatusega ta kõrval maandus. See oleks võinud olla ta pea, mis hoo pidurdas, ent ei olnud. Lipelgas ohkas kergendatult ja keskendus uuesti mehele 23. korrusel, kelle aknast oli Zemoonia kõige tagaotsituma asja õhulend alguse saanud.
Kui Ingel käe grillvarda järele sirutas jäi talle pihku vaid vorst. Isa Keller Zemoonia Normaalsete Inimeste Kirikust naeratas laialt.
"Siin oli ju äsja varras?" küsis naine. "Kahju, ma oleksin tahtnud originaalne olla."
"Mis mõttes?" küsis pahaaimamatu Keller.
Ohjeldamatult vanduv Zem Winston Orm, kes ei suutnud kuidagi mõista, kuidas saab ta autojuht nii vastutustundetult käituda, et lihtsalt ära kaob, koos autoga, üritas viimases ahastuses taksot kutsutada.
"Telefon, millelt te helistate, on välja lülitatud või asub väljaspool teeninduspiirkonda," ütles meeldiva häälega automaatnaine.
Orm hakkas lõpuks ikkagi jala minema, ent rääkiva konnaga ei kohtunud ta kunagi.
Ja kui Vikat unenäos sünnipäevalt minema hiilis, ei viinud teejuht teda kunagi kollase maja juurde, mida ümbritsevas aias jalutas naerev panter, kes surnud inimestele kuuluvaid esemeid aiapostide otsa asetas. Pakk peaaegu et maasikamaitselist nätsu jäigi Vikati taskusse kuni ta lõpuks ärkas.
"Mmmmnääg....mmmmnnääääg," oigas Zem läbi une. Ülemisel korrusel toppis proua Anitor pea padja alla.
Nüüd nad kaotasid siis Soome ära
"Tore," mõtlesin kui otsustasin Greatestjournali Bloggeri vastu välja vahetada, "nüüd saan siis lõpuks Google'i Analüütikat kasutada."
Google'i Analüütika (Sest millegipärast on My Account/Minu konto veel tuvastamata seaduspärasusega kord eesti, kord inglise keeles. Ja Veebikolumnist on paganama hea sõna Bloggeri asemele) kohta olin kuulnud ainult häid sõnu, peaks olema üks parimatest hitilugejatest. Ega väga nuriseda ei saa, lühikese ajaga olen saanud rohkem tabamusi kui GJ-s kahe aastaga (aga sinna oli üldse raske midagi juurde ehitada, vähemalt minu oskuste juures)
Aga midagi kahtlast jääb siiski silma. Numbrite vähenemine ei saa kuidagi loogiline olla, ma arvan, et vaid Chuck Norris saaks külastusi tagasi võtta. Praeguse seisuga on vaatamiste kogusumma langenud ca 10% võrra. Samuti on lühenenud nimekiri "Referring sites". Arvasin kunagi, et see näitab kust leheküljelt minu plogipotsudeni jõutud on. Ju siis mitte.
Soome? Jah, külastajate päritolumaade loendist on kaotatud Soome. Võimalik, et Norris paljuneb kui tarakan.
Ega midagi, ma arvan, et kui tahta suuremaid numbreid näha peab lihtsalt rohkem kirjutama. (Paralleelselt valmib praegu juba Tänane Sissekanne nr 23, lõunaks loodan kolmekohaliste numbriteni jõuda)
Edit (plöff): ilmselt polegi väga lihtne leida säärast idiooti kui mulle peeglist vahel vastu vaatab. Analüütika loeb vaikimisi viimase 30 päeva külastusi võms, määra vaid perioodi alguseks 23. märts ja Chuck Norris hiilib häbelikult sisse, poetab lauale virna numbreid ja sosistab siis: "I do not exist."
Google'i Analüütika (Sest millegipärast on My Account/Minu konto veel tuvastamata seaduspärasusega kord eesti, kord inglise keeles. Ja Veebikolumnist on paganama hea sõna Bloggeri asemele) kohta olin kuulnud ainult häid sõnu, peaks olema üks parimatest hitilugejatest. Ega väga nuriseda ei saa, lühikese ajaga olen saanud rohkem tabamusi kui GJ-s kahe aastaga (aga sinna oli üldse raske midagi juurde ehitada, vähemalt minu oskuste juures)
Aga midagi kahtlast jääb siiski silma. Numbrite vähenemine ei saa kuidagi loogiline olla, ma arvan, et vaid Chuck Norris saaks külastusi tagasi võtta. Praeguse seisuga on vaatamiste kogusumma langenud ca 10% võrra. Samuti on lühenenud nimekiri "Referring sites". Arvasin kunagi, et see näitab kust leheküljelt minu plogipotsudeni jõutud on. Ju siis mitte.
Soome? Jah, külastajate päritolumaade loendist on kaotatud Soome. Võimalik, et Norris paljuneb kui tarakan.
Ega midagi, ma arvan, et kui tahta suuremaid numbreid näha peab lihtsalt rohkem kirjutama. (Paralleelselt valmib praegu juba Tänane Sissekanne nr 23, lõunaks loodan kolmekohaliste numbriteni jõuda)
Edit (plöff): ilmselt polegi väga lihtne leida säärast idiooti kui mulle peeglist vahel vastu vaatab. Analüütika loeb vaikimisi viimase 30 päeva külastusi võms, määra vaid perioodi alguseks 23. märts ja Chuck Norris hiilib häbelikult sisse, poetab lauale virna numbreid ja sosistab siis: "I do not exist."
Tellimine:
Postitused (Atom)
